PIDUPÄEV (AGA MITTE HINGES).
Tuju on jätkuvalt ..... nigel. Peas ikka ja jälle igasugused mõtted, aga teps mitte rõõmsad. Raske on mõelda ja teada, et keegi lähedastest kannatab.
Täna nägin linnas sireenidega kihutavat kiirabiautot (küll on nüüd ime!?), ja hakkasin nutma...
Ja töömured ka ei anna asu, ei nendest puudus ole... Endamisi vihastan ja kirun, aga suhtlemisel olen viisakas, tolerantne, mõistev . No ma ei tea...
Tegelikult on meie peres täna pidupäev: pojakene, kelle läbi sain ma emaks! , sai just nendel minutitel 9-aastaseks :) Ja jälle imestan ise ka, kas tõesti juba 9 a... Alles see oli... Küll aeg lendab kiiresti... (stamplaused, aga nii see paraku on ka) . Meenub lõputu valu, mis tahtis mõistuse röövida, fantastilised abilised, trobikond pöidlahoidjaid, piiritu rõõm esmakordselt oma lapse nägemisel... jne jne. Seda mäletan ka, et olin
ÕNNELIK! :)
Lapsuke on vahepeal kasvanud (andmeid täpsustan)