ESIMENE TÖÖNÄDAL ongi läbi. Hästi kiiresti sai otsa... Enne seda olin ma väga närvis (pühapäeval) ja nägin isegi õudusunenägusid :D Aga juba teisipäeval tundsin ennast "omas elemendis". Palju on võõraid nägusid ja nimesid, aga küll nad tasapisi meelde jäävad; mõned silma paistvad (just lahku kirjutades! :)) tegelased on juba tuttavad.... Kolleegid küsivad ikka : "Noh, kuidas tunne on?" või "Kaua sa siis ära olid?"
Jaagup tahab ka tööle või lasteaeda... Mikskipärast tekkis jälle tõrge nagu tädi Ati pool, aga nüüd on poiss ju lähedaste- sõprade juures; fantastiline seltskond, kuhu alati tahaks minna... Mida hingeke veel paremat tahta võiks! Loodetavasti läheb poiss varsti jälle rõõmsalt Karla poole ja veel loodan, et suur hoidja (Jaagupi ristiisa) ei väsi ära!
Käsitööks on jäänud vähem aega, kuigi ega ma mingi meisterdaja ka enne olnud... Eile õmbles Hannes nööpe (1.korda) ja mina tegin parandustöid (kuidas küll tekivad augud sokkidesse, kinnastesse ;) ? Täna sain üle pika aja õmblusmasinaga vuristatud: tegin tekikotile ühe õmbluse ja poistele kotikesed ööriiete jaoks. Ehk nüüd püsivad (vähemalt needki) riided paremini omal kohal ;)