¤ Kunagi sügis-talvel, kui öösel sadas maha 1. lumekirme, arvas J.(5a) hommikul lasteaeda minnes, et võiks ka kelgu juba kaasa võtta.

¤ Viimasel ajal mängitakse palju kodu- ja pere-mänge. Jagatakse rollid. Nt J= issi, KE ja L = lapsed. Issi kontrollib, et lastel oleks õhtul hambad pestud ja õigel ajal saaks magama, sätib voodid korda jne.

¤ Mõnikord laps ei viitsi. Näiteks süüa. L (3a) ei viitsinud ja J (5a) söötis teda natuke. Probleemi polegi- mõlemad olid rahul :D

¤ Lasteaiast koju sõites. Tagaistmel käib arutelu.
L (3a): Kui teie olete juba suured, mehed, ja mina olen tita...
KE (5a): Siis oled sina naine.
J (5a): Ja sul sünnib tita.
KE: Või kaks.
Mina: Või viis?
Naer.
KE: Või 10? Või 20? Või 100?
Naer.
J: Või 1000?
Naer.

Mõne aja pärast.
KE: Kui me oleme suured, siis elame H ja J-ga koos.
Mina: Võib olla ei ela, sest siis on teil naised ja lapsed ning elate ikka eraldi.
KE: Võib olla võtame naise kahepeale?

Lihtne.

1. juunil toimus Värskas laat, millest sain minagi oma poistega osa. Tore päev oli ja ilusaid asju vaatasime, raha kulutasime natuke ka: enamus ostudest läks poiste kõhtu, lisaks salvräti- hoidja ja paar loosi. H võitis endale suure padja, J randme- soojendajad, mida ta rõõmuga kandma hakkas (väga hästi kaitsevad sääskede eest :P) (1.foto)
Esinesid kohalikud noored, ka poiste nõbu Helena. ( foto 2)
Üllatusena kohtusime uue sugulase K. Rasmusega (3 k vana), kelle olemasolust olime teadlikud, aga näinud veel mitte.
Veel pilte.

Eelmisest nädalast:
¤ H jälle koolis, ja see oli viimane õppenädal, nö kaasaegne õppimine klassist väljas (ekskursioon Ida- Virumaale, matk, klassiõhtu, etendus jms). Päevad olid mõnusalt lühikesed ja ilm ilus :)
¤ J jälle lasteaias (pärast 3,5 nädalast "haiguslehel" olemist), issiga käis perearsti juures mõõtmas- kaalumas ja arengust ülevaadet andmas :P (5a 2k- 115 cm, 21 kg)
¤J sõitis mõnel päeval tädi M ja KE-ga bussiga lasteaeda ning õhtul ka tagasi (elamus ikkagi!) :)
¤ Kolmapäeval käisid meil väga toredad külalised: Ruth oma põngerjatega. Rõõmu taaskohtumisest tunnen praegugu veel! Tänan neid selle eest!!!
¤ Laupäeval suundusime maale, kus üle pika-pika aja sai saunas mõnuleda... A-ga avasime ujumishooaja ja tiigi puhastamishooaja. Oi, kui mõnus oli... Natuke jahe küll, aga kuna saun oli äial päris kuumaks köetud, siis kaifisime saunalava+ tiiki maksimaalselt.
¤ Laupäeva hilisõhtul kuulsime öökulli uhhuutamist. Ma ei mäleta, et oleksin seda looduses kunagi kuulnud (telekas küll).
¤ Pühapäeval käisime Värskas II suvistepüha käsitöö- ja maalaadal (sellest ülevaade järgmises postituses)

MAIKUU KIHUTAB SAJAGA.

Kuhu küll need päevad jäid?
Mis neist küll on saanud?

1. Tuulerõuged.
Meie ringi alustas KE, paari päeva pärast, 2.maist - J (palavik 39,7 kahel päeval, keha absoluutselt punne täis- polnudki mõtet täpitada vaid maalisime üleni roheliseks ja ikka päris pirakate villidega. Poisiklutt ei lasknud mind 2.päevast enam vatitikuga ligigi. Punne leidsime ka kõrvas, suus, nabas). Pilt on tehtud 3.mail.
Kahe nädala pärast (peiteaeg teatavasti kuni 21 päeva) L ja paari päeva pärast ka H, mis oli ikka täielik "üllatus"... Teadsime kõik, et ta on juba põdenud... Ja nüüd panen kirja, et edaspidi oleks kust vaadata: H-l on olnud aastal ? sarlakid, 2002.a nov tuulerõuged (väga minimaalselt- mõni täpp käel ja kehal, aga arst kinnitas tollal, et ikka see) ja nüüd taas (palju kergem vorm kui vennakesel: villiga ainult mõni täpp, väike palavik vaid ühel päeval). J pooltel punnidel veel koorikud peal, nii et vennad paranevad vist ühel ajal.
Aga minul pole tuulerõugeid olnud.
2. Seoses 1.punktiga läksid mõned asjad untsu: H liikumispidu sain ainult mina vaatama minna, samuti Peetri muusikakooli lõpetamisega ( toredad üritused, kogesin positiivset laengut) ja H opi aeg tuli taas ära öelda (ja klassiga piknikule ei saanud jne jne). Noh nats kannatas mu töö ja nats (irw) oleme sellest kodusistumisest väsinud.
3. Vahepeal ostis H endale jalgratta (raha kogus päris pikalt, aga järjepidevalt) .
Aga meie 10-aastane Snaige külmetas välispinda rohkem kui seesmist ruumi. Mõnikord ma küll imestasin, miks külmkapist võetud asjad nii sobivalt toasoojad on ja miks piim suhteliselt ruttu hapuks läks... Külmiku tagakülge ei taipa ka alati vaadata. Tänapäevane lahendus- tuleb uus osta. Jäime Snaige-fännideks, sest see taluvat elektripinge kõikumist, mis meie majas vahepeal esineb.

KUIDAS ME HANNESEGA teisipäeval operatsioonil käisime. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et pimesool, sapipõis, adenoidid on täiesti mõtetu last inimese organismis. Haiged kurgumandlid ka. Ma kannan üht-teist veel kaasas, enamusest olen lahti saanud. Abikaasal pole 1. ja 4. Mis siis lastestki tahta?
H. nõrkadeks kohtadeks on nina ja kurk, viimasel aastal on nohu nohu otsas, üks lõputu ring, nii me sügisel võtsime ette ja lasime natuke rohkem tervist uurida. Kaks kurgu-jm arsti arvas ühtemoodi, et mandlid on päris hädised (paar mädast angiini on lapsel olnud). Mis neist kaasas tassida! Saime opiaja -5 kuu pärast aprillis. Ok.
Talv oli tänavu tõeline viiruste-paradiis. Mõned helistamised. Saime uue aja- vaheajal, märtsis. Väga hea, ei pea (eriti) koolist puuduma. Eelmise nädala neljapäeval kuulsin H-st köhatamas, reedel ka mõned köhimised. Nädalavahetusel hoidsin poisil silma peal, et ta juurde ei külmetaks, uuesti haigeks ei jääks. Ok.
Saabus teisipäev. Äratasin poisid 6.45, ruttu riidesse ja lasteaia poole sõitma. J. oli väga mõistlik, seletasin, miks nii vara pidime tulema ja et 15 min peab olema nö valverühmas (kuni oma kasvataja 7.30 saabub). Paraku oli ta 1. laps ka võõra kasvataja rühmas ja siis järsku muutis J meelt- tahtis meiega kaasa tulla. Hakkas nutma, valjult, ikka korralikult nagu talle kohane :S Meil H-ga polnud aega jääda, lohutamine ei aidanud- tuli lihtsalt minema kõndida. Kasvataja jäi lohutama, aga kisa kostus õue (rühma pesemisruumi aken oli lahti), lasteaeda saabuvad rühmakaaslased vaatasid ehmunult akende poole. Palusin neid sõpra J-t lohutada :)
Kell 7.20 ootasime juba registratuurijärjekorras, olime vist viiendad. Paberite täitmine, 3.korrusele minek. Veel 1 paber (anestesioloogile), haiglariided selga, omad asjad kappi. Istusime ja ootasime. Hannes köhis paar korda. Ootasime ikka veel. H. käis kaalul. Kõrvalistuvale poisile pandi kätele tuimestavat kreemi. Õde kutsus meid op.blokki, kus anestesioloog kuulas H.-t, rääkis, et köha korral tehtava operatsiooniga suureneb tüsistuste võimalus (nt kopsupõletik), riske on rohkem. Siis tuli ka arst, kes vaatas poisi üle ja arvas samuti, et sel päeval tuleb op ära jätta. Nojah... Tegelikult kahju, et ära jäi, aga ju siis pidi nii minema.
Vahetasime riided, läksime uuesti registratuuri ja saime uue aja- 2 kuu pärast maikuus. Eks ole. Samas ma loodan, et sel ajal on meil ilus kevad käes ja pisikuid ei siiberda.
9.30 istusime juba autos ja mõtlesime, mis selle kena päiksepaistelise päevaga peale hakata. H-l oli loomulikult hea meel, et niimoodi pääses, samas teab, et kunagi siiski... Aga siis on osa asju (ja tegevusi) juba ette teada, pole enam nii hirmutav :)
Päev kujunes lõpuks taas lasterohkeks: minu 2 (J. tõime enne lõunauinakut koju) + 2 sõpra, kes pidid muidu suure- Martiniga jääma. Hea oligi, et nii läks, sest Martin ei tundnud ennast üldse hästi, ülejäänud päeva magas ja jõi teed ning õppis järgmise päeva kontrolltööks.

Aga miks ma nii pikalt- laialt haigustest, tervisest, haiglatest kirjutan? Tavaliselt sellistel teemadel eriti ei räägita. Mina arvan, et ajaloolise tõe huvides peab ka sellest rääkima. 20- 30-40 jne aasta pärast on päris huvitav lugeda.

EILE JA TÄNA.
Eile pool päeva koristasime poistega (H. käis aknad- peeglid üle, koristas oma tuba, tegi ruumi esikukapis, J. ei seganud toimetusi- kah väga tubli asi), valmistasime lauale suupisteid (J oli suureks abimeheks: aitas muffinite, viineripirukate, pitsa ja tordi tegemisel, H oli siis juba ootusärevusest pinges) ja võõrustasime külalisi- sugulasi. Kokku sai meid seekord 12. Kõik lapsed olid tublid, kui mõne (pool päeva vagura) lapse väljaelamisi mitte mainida... Ausõna, kunagine superrahulik võsuke läks nii pöördesse, et tuli "rajalt kõrvaldada" ja natuke eemal rääkida. Lõpuks vist sai aru ja rahunes. H seevastu oli päris kombekas :)
Seesama püsimatu poeg on hakanud üha enam värvima- joonistama. Tase on mõne teise eakaaslasega võrreldes ikka väga algeline, aga mind rõõmustab, et tal on soov. Eelmisel aastal ei tulnud paberile ühte kriipsu ka.
Ja eilse päeva "pärl" (eriti minu jaoks!) nägi välja selles, et poisid läksid sõprade poole ööbima ja J JÄIGI SEAL MAGAMA! See oli nüüd 1. kord, kui J jäi ilma ema v isata magama!!! Lapsevanemale, kelle palju-palju noorem laps jääb ööseks nt vanavanemate jt juurde, tekitab selline uudis hämmingut. Mis teha- kõik on suhteline. H oli kaheaastasena tihti ja pikalt vanavanemate pool. Mul on hea meel, et J on ka nüüd OTSUSTANUD. Tänud Maretile, kes võttis pande enda poole rahulikku õhtupoolikut sisustama :P
Täna mängisime üle 3 tunni uut lauamängu "Elu on selline!" (8-9 korda vist). J jaoks on mäng veel raske, aga omamoodi (nagu tavalist täringumängu) saab ta mängida küll. H hakkab strateegiast aru saama, isegi A läks hasarti ega tahtnud lõpetada :) (H-le kingitud mäng)

10 AASTAT STAAžI- EMANA.
Selline ümmargune tähtpäev täna meil :) Täna õnnitlused ja kallistused, paar kinki ka. Kuna H veel "haiguslehel" kurgu pärast, siis selline kodune olemine.
Lasteaias oli isadepäeva- pidu: kontsert ja kringel, muljed, fotod... Mina olin kodus, mehed käisid :) Seekord nii. Ja kuigi J hommikul veel ütles, et ta ei taha täna tantsida, oli tantsinud ja laulnud ning muidu väga toimekas olnud. :)

4.oktoober 2004, esmaspäev.
KE oli meil 15-19, HL 17-20.
H käis oma rühmaga Vanemuises "Mõmmi ja aabitsat" vaatamas, oli olnud hea etendus.
J-l (1a 6k) suur probleem: sätib autole 10 pehmet looma, tahab ise ka veel peale mahtuda, loomad kukuvad maha. Täitsa mõistetav, et nutt tuleb peale.

4.oktoober 2003, laupäev.
A+ M oma perega sõisid hommikul "lõunaosariikidesse" (A ikka maale). Meie poistega jalutasime linnas, J (6k) istus esimest korda kärus. Pisemale meeldis istudes ümbrust vaadata, suuremale käru lükata :)

UNENÄOD.
Minu öised pildid on üpris kummalised ja tihti ka hirmutavad. Palju näen kodulinna ja teisi "endisi" paiku. Tänases unenäos olid peale minu veel isa ja Martin. Pidime kolmekesi mingisse tervisekontrolli minema (vist Põlvas). Mina jäin teistest maha, aga kui kella 10ks paberid korras olid, jõudsingi mingisse ruumi, kus mitu meest (isa ja Martin samuti) lamas lavatsitel ja põrandal. Nende välimus ja olek viitas mitte kõige meeldivamale protseduurile. Välja nägid nad nagu koonduslaagri asukad, täiesti kurnatud... Õudne. Aga kõige pikemalt jäi mu pilk pidama isal.... See oli nii õudne, et ma ei taha kirjeldadagi :(
Selle peale ärkasin ma üles ja und enam ei saanudki.
Ja siis mõtlen, et mida selline uni võiks tähendada? Mõtted isast, kes nüüd juba 2 kuud on intensiivis olnud, tema külastamine, ja minu imelik ning ebameeldiv seljavalu võivad kokku nõnda "kauni" pildi joonistada küll. (aga miks Martin?)

Seljavalu algas pühapäeval tasapisi, arvasin, et laupäevane supersoe (22 kraadi vilus) ilmake on selle põhjuseks (või õigemini kergete riietega õues olemine). Püsti olles ja ringi liikudes polegi erilist häda :) Jama on muuga: voodist välja tulemisega (meenub sünnitusjärgne olukord), istumisega (praktiliselt ei istugi), jalatsi jalga panekuga (iseseisvalt ei saagi) jne. Ühesõnaga "starost- ne radost".

Jaksil (4a 6k) oli tänane unenägu järgmine: tema ja Hannes olid maal, ning lambad sõitsid käruga tuppa. Autot polnudki, käru üksi sõitis. Rattad olid all. Ja Jaagup kartis lambaid.

"Hirmufaktor," ütleb selliste asjade kohta Hannes. Siia kategooriasse kuulub ka KE superpaistes sinine silm.

20.september 2005, teisipäev.
9.30- 13.00 L+ KE meil, M tõi H koolist koju.
16.30 autosõit (40+28 tundi), mis oligi viimane! (Lõpuks ometi! Olen ülimalt rõõmus!)
17.00 Tähtveres judo trenn H-l (A viis)
17.30 koolis lastevanemate koosolek, kus tutvusin ka H pinginaabri vanematega. Poja klassijuhataja rääkis, et poiss juba suhtleb :)

Käesoleva aasta aprillis toimus pakivahetus "Kingitus kõige väiksemale", millest kokkuvõtet ega pilte polegi veel teinud-näidanud (häbi on küll... aga parem hilja, kui mitte kunagi).

Hannes sai paki paha siga töökalt meeskonnalt: tohutus koguses magusat (ja kõike 2! väga ettenägelik :)), põnevad mitmevärvilised pliiatsid, ristsõnade ja mõistatuste kogumik, ja hulk atribuute liiklusmängu tarbeks (söödavad ja mitte-söödavad autod, täringud). Imestus ja vaimustus oli suur! Kui palju (käsi)tööd ja kui läbimõeldud kingitus! (ja tänase päevani on suur auto väga oluliste asjade reas, nädalavahetustel reisides alati kaasas!) SUUR TÄNU, PAHA SIGA!

Teine pakk oli Jaksile, kellel on Puhhi-maania ja batoonikeste-ravitoime-periood :P Ja just need vajalikud asjad olidki: kommid, pehme armas karupoeg (keda hakati voodisse, lasteaeda ja mujale vedama), kaks ilusat raamatut ("Need on MINU raamatud!" ütles Jaks rahulolevalt). Laps õnnelik- vanem õnnelik :) AITÄH, ANKS!

SÜÜJALE PANDAS ETTE, VIDÄJÄLE TAADÕ.
Oma lugematuid paberihunnikuid sorteerides (kõike minema visata siiski ei saa; järsku läheb vaja :P ) , leidsin järjekordse "vajaliku" paberi, millel trükitähtedega ja mõningate vigadega kirjas H. lemmiksöögid aastast 2004 (vist). Kirjutajaks oli H. ise, sest meil oli päevakorras lapse niru söögiisu ja emme oskamatus (tahtmatus ka) laveerida ainult 10 erineva toidu vahel. Nimekirjast jäid mauistused ja magustoidud välja (minu nõudel, sest selles polnud probleem :)) , nimekiri näeb välja selline: boršisupp, kaerahelbepuder, makaron, kanakoib, kala, oasalat, pihv, šnitsel, kartul, frikadellisupp, vorst, makaronisupp. Neid asju meie laps sõi, ülejäänuga oli keerulisem (olenes kes-teab-millest).
Aasta pärast tõmbas keegi :P (nimesid me ei nimeta) osa maha, ja järgi jäi: makaron, kanakoib, boršisupp, kartul, oasalat, kala, šnitsel, kaerahelbepuder, pihv. Kaua veaks välja, kui esmaspäeval sööksime makaroni, putru ja kala, teisipäeval kana, boršisuppi, kartulit, kolmapäeval oasalatit, šnitslit, pihvi. Neljapäevast siis uuesti makaron, puder......
Aasta 2007: kartulid, boršisupp, muna, kana, kala, tatrapuder, kaerahelbepuder, friikartul.... Oivaline. Samas poiss vahepeal hädaldab, et koolis liiga tihti antakse kartulit. Suppe sööb ju ka (tegelikult tähendab see kartuli ja liha noppimist supist).

PUU NÄGE KA KASUMISE PÄÄL VAIVA.
Eelmisel aastal said papa Harri sünnipäeva paiku kõik üle mõõdetud. Nii otsustasin traditsiooni jätkata ja põngerjate pea kohal uksepiidale kriipsukesed tõmmata. Tegelikult oli Hannes u paar kuud tagasi korraliku mõõtmise juba korraldanud: nimed, vanused, kriipsud kõik näha.
Niisiis, AD 2007: J. 105 cm (+7), H. 139 cm (+6), HL 100 cm (+6). Mamma arvas, et võiks üle kontrollida (ehk on kasvanud või hoopis lühemaks jäänud), aga tema pikkus ikka sama 157 cm.
Ja seepärast ei hakanud ühtki teist täiskasvanut üle mõõtma- ju nende pikkused ka samad.
Kaaluma olid nõus tulema J (19 kg) ja HL (13 kg). H oleks nõustunud pärast mind oma kaalu avalikustama. Tegelikult teame niigi, palju tal seda on :), aga minu kehakaalu avalikustamine ei teeks päeva paremaks :(

KÜLMAPÜHAD.
Täna hommikul kell 7 näitas kaubamaja termomeeter -30, meie oma mikskipärast -32 (novot ei teagi, kas riistapuu valetab või on meil, linna ääres, siiski natuke jahedam?). Prr, ja mina pidingi nii vara majast välja minema. Nagu ikka jõudsin bussipeatusesse "pisikese varuga". Otsustasin mitte seisma jääda ja kõndisin 2 bussipeatust edasi, kuhu kohe saabus ka buss . Hea, et ma seisma ei jäänud, isegi kiiret kõndi tehes hakkasid reied külmetama.
Harjumatu ...
Eile hakkas meie elamine jahtumise märke ilmutama :S Eks ta ole, vana puumaja 1.korrusel polegi sellise pakasega midagi muud oodata. Mul hakkas jahedus naha vahele pugema, Andresest ei tasu rääkidagi :P Poisid jooksid ringi nagu alati- nemad küll külma üle ei kurtnud. Otsustasime teha ümberkorraldusi ja läksime üle säästlikule režiimile: poiste tuba on nüüd kinni ja muu elamine on soojem. Ööpäevas läheb u paar korvi puid, sest kütame nii ahju kui pliiti 2 korda. Natuke ebamugav ikka on (korralikult köetava keskküttega korteris oleks praegu vist mugavam ;) , aga tegelikult pole midagi hullu. Tavatoimetused saavad tehtud, oleme terved ja elus. (Kuidas kodutud toime tulevad?)
Üks omajagu naljakas olukord tuli ette neljapäeval, mil Hannese klass pidi Lõunakeskusesse uisutama minema: poiss otsustas tol päeval raudselt kohale minna, kuigi kraade oli tol päeval ikka parasjagu palju ( umbes 27-28), aga Lõunakasse jõudes selgus, et liuväli on sõidukõlbmatu- SULAS.

ESIMENE TÖÖNÄDAL ongi läbi. Hästi kiiresti sai otsa... Enne seda olin ma väga närvis (pühapäeval) ja nägin isegi õudusunenägusid :D Aga juba teisipäeval tundsin ennast "omas elemendis". Palju on võõraid nägusid ja nimesid, aga küll nad tasapisi meelde jäävad; mõned silma paistvad (just lahku kirjutades! :)) tegelased on juba tuttavad.... Kolleegid küsivad ikka : "Noh, kuidas tunne on?" või "Kaua sa siis ära olid?"
Jaagup tahab ka tööle või lasteaeda... Mikskipärast tekkis jälle tõrge nagu tädi Ati pool, aga nüüd on poiss ju lähedaste- sõprade juures; fantastiline seltskond, kuhu alati tahaks minna... Mida hingeke veel paremat tahta võiks! Loodetavasti läheb poiss varsti jälle rõõmsalt Karla poole ja veel loodan, et suur hoidja (Jaagupi ristiisa) ei väsi ära!
Käsitööks on jäänud vähem aega, kuigi ega ma mingi meisterdaja ka enne olnud... Eile õmbles Hannes nööpe (1.korda) ja mina tegin parandustöid (kuidas küll tekivad augud sokkidesse, kinnastesse ;) ? Täna sain üle pika aja õmblusmasinaga vuristatud: tegin tekikotile ühe õmbluse ja poistele kotikesed ööriiete jaoks. Ehk nüüd püsivad (vähemalt needki) riided paremini omal kohal ;)

JÄLLE SAJAB LUND...
Linn on jälle puhtama ilmega ja puudel-põõsastel kohev kasukas peal.
Hommikul käisime poistega hambaarsti juures, mille tulemuseks jäi Hannes ühest katkisest (põletikuga!) hambast ilma. See oli ootamatu temp arsti poolt, sest omast arust läksime hammast parandama :) Mis tehtud- see mureta :)
Pesamuna võtab jätkuvalt õhtuti karvaseid loomakesi kaissu :)