Vaikne, rahulik pühapäev, täiesti tavaline ja natuke uimane.
Õues kolmandat päeva +3 soojakraadi ja lumi sulab silmnähtavalt. Et pesu nöörile viia, tuli kalossid üles otsida.
Õhtul elasime kaasa 50 km suusatajatele (ikka OM): AndruVeerpalu sai tubli 6. koha, JaaMae 30., AivaRehemaa 34. ja A.Karp vist 40. Kõva rebimine käis staadionil 15 sportlase vahel. Eks ole, pärast 50 km nad teevad lõpuspurte! Võimas!
Iluuisutajate galaesinemine oli teine sportlik "tegevus" täna. Iluuisutajaid meeldib mulle alati vaadata. Ilus.
Üks sokk sai ka valmis.

Tänavalapsed
Tea Kask

Ma ei tea, mis sund oli mul see raamat raamatukogust kaasa võtta... See oli valus lugemine. Kui ma kujutan ette, et minu noorema poisi vanune (või veel noorem)laps aetakse kodunt välja, ta õpib kerjama, et süüa saada, ta otsib varjualust, kus öösel magada, kuidas lapsed loodavad kodus näha kainet ema, kuidas ema peksab oma last triikrauajuhtmega jne jne... hingel hakkab valuv. Seda enam, et tegemist on enam-vähem tõestisündinud lugudega kahe poisi (4- ja 5-aastane)elust. Liiga julm.

...Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid lapsed kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval eikuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud.
Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga... (lk 38)

Varesele valu
Leelo Tungal

Täiesti tore raamat, kerge lugeda (nagu ikka Leelo Tungla puhul). Kuigi peategelane- koolitüdruk Iisi puutus kokku tõsiste (täiesti kaasaegsete) probleemidega (isa ootamatu surm, isa uus pere, tüdruk elas üksinda, sest ema töötas välismaal), polnud raamat üleliia sünge.

/...Iisi tundis äkki kadedust selle väikese jonnipurika vastu, kes lohmaka kapuutsi alt oma emmele vihaseid grimasse tegi. Talle näis, et kõigil, isegi varestel seal sinises taevas, oli keegi, kes nende eest hoolt kandis ja neile nõu andis. Kõigil peale tema. Iisi oli enda meelest täiesti tavaline tüdruk, imelapseks ta just sündinud polnud, aga ka mitte hädavareseks, miks siis just tema juurest kõik ära põgenesid? Ema välismaale, isa mulla alla... (lk 9)/

Kristiina, see keskmine
Leelo Tungal
Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu.
Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav.

Niimoodi tutvustab Leelo Tungal oma raamatut. Ja mis on ka tõsi.
Palju tuli meelde. Ka see, kui Kristiina-jutud hakkasid Nõukogude Naises (või oli see mujal?) ilmuma. Igatahes esimest korda lugesime järjejutuna, mitte raamatust.
Väga humoorikas lugemine tollal ja praegugi, kuigi üht-teist on vahepeal muutunud ning ise natuke vanemaks saadud ;P
Raamatukogus juhtusin seda punasekaanelist nägema ja nii otsustasingi laenutada. Lugesin iseendale :)
Valisin välja sellise katkendi, mis võis mindki kunagi iseloomustada, sest olen minagi pere keskmine laps:)
...Viimasel ajal on ta (tita) hakanud oma hambutut suud natuke viltu kiskuma- seda suukõverust kutsutakse meie majas n a e r a t u s e k s ega jõuta küllalt ära imetleda. Mina lugesin ükspäev Tähekesest kaks luuletust täitsa üksipäini läbi, ja naeratada võin nii, et hambaauk hakkab külmetama- aga keegi ei ütle ainsatki head sõna. Nii see keskmise õe elu on... /(lk 24-25)

Täna kuulasime Maretiga loengut kooliküpsusest, -valmidusest. 2 tundi läks ruttu mööda. Kahjuks kujunes lektori sõnavõtt+ mõned küsimused-vastused Hea Alguse tutvustamiseks ja kiitmiseks. Mulle meeldib Hea Alguse põhimõte, ma olen rahul, et meie lasteaias on see sees, et J. kasvatajad on teinud väga tublit tööd, aga... koolis on teine süsteem. Jah, mõned õpetajad on läbinud koolituse ja mõned kasutavad seda ka õppetöös (algklassides), aga enamus koole ja enamus õpetajaid ei tee seda. Arvan, et loengupidaja läks teemast mööda, ja sellest on kahju. Väga hea meel oli mul kohata ühte toredat tuttavat :) Kairit nähes läheb tuju alati heaks ja seepärast me alati kohtudes ka kallistame:)
A. käis E-ga Viljandis, siis suundus maale.
Meie tegime poistega pitsat, H-ga käisime talle uut koolikotti ostmas. J oli seni tunnikese üksi kodus, sest poodides käia talle ei meeldi, nagu ka H-le, A-le. Ja ega mullegi meeldi. Ja mis huvitav, J. lausa tahab mõnikord üksinda kodus olla. Seda oleme täheldanud juba pikemat aega (kui ma ei eksi, siis vist aasta tagasi avaldas ta sellist soovi). Õhtul vaatasime naiste 30 km suusatamist (Vancouveri OM 2010), Krisšmigunil ei läinud täna üldse- 28.koht. Vähemalt üks hõbe tal sellelt olümpialt olemas :)
Ja teist päeva sulab! Lumi on küll kokku tõmbunud, aga seda valget talverõõmu jagub veel tükiks ajaks. Mulle meeldib.

Ühe reisi kirjeldus jätkub.
Järgmine päev algas väga rõõmsalt ja rahulikult. Kinnitasime keha, "tankisime" veenõud joogivett täis, pakkisime telgid ja asusime teele.
Kõpu tuletorn, maailmas järjest töötanud suunanäitajate seas kolmas ja kõrgusega 36m oligi me külastusobjekt. Ilus ja võimas. Põnev oli järsust trepist üles ronida ja üleval platvormil ümbrust imetleda. Meie seltskonnast "vallutasid" selle kõrguse suured mehed A ja K, mina (esindades naispoolt) ja J , kes üllatas meid kõiki oma julgusega. Kõpu kompleks jäi meelde ka hoolitsetud ümbrusega.
Ristna tuletornis, mis on 30 m kõrge, käisime ka. Taas väike jäätisepaus ja edasi.
Emmaste kant ja meil läbimata-uurimata, liikusime kohe Käina suunas, kuigi Käinas ei käinudki :)
Orjaku linnuvaatlustorn ja loodusrada- superilus koht! Tornist nägime ühes suunas Käina lahte, kus olevat 23 saarekest, millel pesitsevat u 100 linnuliiki (!) , ja teises suunas oli näha piltilus külamaastik ning Jausa laht. Binokli abil saime meiegi palju ilusaid linde vaadata.
Vaemla villavabrik oli me viimane külastuskoht. Majas mürisesid vanad masinad, millega tehti lambavillast lõnga. Uurisime ise ja seletasime ka lastele, mida mingi aparaat teeb. Õpetlik. Ja taas jäätise mekkimine. Ning autoninad sadama poole.
Praamil sõime kõhud korralikult täis (lapsed said friikad- no mida sa hing veel ihkad :P) ja seejärel tehti meile üks pisike ekskursioon. Nägime A. õe tööruumi, kust levisid head lõhnad ja õhkus kuumust, ning veel käisime kapteni juures rooli, ekraane, nuppe kaemas. Põnev :)
Kokkuvõte:
1) tänusõnad Vallile hoolitsuse eest;
2)Hiiumaa jättis väga kena mulje, reis sujus kenasti ja meeldivalt, ning mina tunnen, et tükike minu südamest jäi sinna :)