SUUREPÄRANE LAUPÄEV VILJANDIS.
Täna oli Kullakeste kogunemine Viljandis. Selline, mis jääb kauaks meelde.
Kõigest tuleb rääkida ülivõrdes: ilm, sõit koos 3 kena neiuga (mina seekord autojuhi rollis), Viljandi kultuuriakadeemias kokkusaamise korraldamine siuu poolt, õpitoas väga toredad õpetajad Kadri ja Age, õppeprotsess ise, (taas)kohtumine käsitöörahvaga, Pärimusmuusika Aida külastamine, Anu Raua näitus ja kohtumine kunstnikuga endaga !!!
(ülemisel fotol on näha Anu Raua vaibad Tartu Jaani kirikule)
Mida hing veel ihkaks?!
Õpihimuliste naiste seltsis oli täna ka 7 tublit poissi- võimalik, et tulevased käsitöömeistrid ;P Väga viksid ja kannatlikud! Kiitus! (ma tean, mida räägin :))
Õppisin tegema Kihnu nuaritsõt (fotol 1. pael), südämetega (helkur)paela (fotol 2.), klaasisuuvüüd (fotol 3.) ja neljatahulist paela (4.) Meeldis teha. Nüüd on tahtmine veel harjutada ning mõni pael v vöö algusest lõpuni valmis teha. Eks näis :)

¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤ ¤¤¤

Minu 3 meest on täna maal. H niitis muru, sõitis rattaga, J saagis puid (?), poisid said üle pika aja terve päev väljas olla, A parandas autot- sellise ülevaate sain õhtul telefonitsi. Ka nemad olid päevaga rahul.
Reisilt koju jõudnud, käisin surnuaial (klassijuhataja hauale viisin lilled ja küünla), sõin, tõmbasin fotokast tänase ürituse pildid arvutisse, harjutasin klaasisuuvüüd ja kuulasin-vaatasin Eurovisiooni.

SUVEMÜTSIHAKATIS I
sai tehtud 3-aastaseks saavale neiule.
Näidiseks oli ees Mareti heegeldatud mütsike, aga kuna minu lõng oli jämedam ja "objekti" pea väiksem, tuli sobitada ja nats ise rehkendada.
Lõng: LOVE Soft 8/4 (100% puuvill), heegelnõel nr 3.
Ühekordsed sambad. Rosetike on minu "vaimusünnitis", lihtsalt katsetus.
Hinnang: sünnipäevalapsele meeldis, õhtul magama minnes võttis mütsi kaissu :)

MAIKUU KIHUTAB SAJAGA.

Kuhu küll need päevad jäid?
Mis neist küll on saanud?

1. Tuulerõuged.
Meie ringi alustas KE, paari päeva pärast, 2.maist - J (palavik 39,7 kahel päeval, keha absoluutselt punne täis- polnudki mõtet täpitada vaid maalisime üleni roheliseks ja ikka päris pirakate villidega. Poisiklutt ei lasknud mind 2.päevast enam vatitikuga ligigi. Punne leidsime ka kõrvas, suus, nabas). Pilt on tehtud 3.mail.
Kahe nädala pärast (peiteaeg teatavasti kuni 21 päeva) L ja paari päeva pärast ka H, mis oli ikka täielik "üllatus"... Teadsime kõik, et ta on juba põdenud... Ja nüüd panen kirja, et edaspidi oleks kust vaadata: H-l on olnud aastal ? sarlakid, 2002.a nov tuulerõuged (väga minimaalselt- mõni täpp käel ja kehal, aga arst kinnitas tollal, et ikka see) ja nüüd taas (palju kergem vorm kui vennakesel: villiga ainult mõni täpp, väike palavik vaid ühel päeval). J pooltel punnidel veel koorikud peal, nii et vennad paranevad vist ühel ajal.
Aga minul pole tuulerõugeid olnud.
2. Seoses 1.punktiga läksid mõned asjad untsu: H liikumispidu sain ainult mina vaatama minna, samuti Peetri muusikakooli lõpetamisega ( toredad üritused, kogesin positiivset laengut) ja H opi aeg tuli taas ära öelda (ja klassiga piknikule ei saanud jne jne). Noh nats kannatas mu töö ja nats (irw) oleme sellest kodusistumisest väsinud.
3. Vahepeal ostis H endale jalgratta (raha kogus päris pikalt, aga järjepidevalt) .
Aga meie 10-aastane Snaige külmetas välispinda rohkem kui seesmist ruumi. Mõnikord ma küll imestasin, miks külmkapist võetud asjad nii sobivalt toasoojad on ja miks piim suhteliselt ruttu hapuks läks... Külmiku tagakülge ei taipa ka alati vaadata. Tänapäevane lahendus- tuleb uus osta. Jäime Snaige-fännideks, sest see taluvat elektripinge kõikumist, mis meie majas vahepeal esineb.

IMELISELT SOE APRILLI LÕPP :)