Kristiina, see keskmine
Leelo Tungal
Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu.
Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav.

Niimoodi tutvustab Leelo Tungal oma raamatut. Ja mis on ka tõsi.
Palju tuli meelde. Ka see, kui Kristiina-jutud hakkasid Nõukogude Naises (või oli see mujal?) ilmuma. Igatahes esimest korda lugesime järjejutuna, mitte raamatust.
Väga humoorikas lugemine tollal ja praegugi, kuigi üht-teist on vahepeal muutunud ning ise natuke vanemaks saadud ;P
Raamatukogus juhtusin seda punasekaanelist nägema ja nii otsustasingi laenutada. Lugesin iseendale :)
Valisin välja sellise katkendi, mis võis mindki kunagi iseloomustada, sest olen minagi pere keskmine laps:)
...Viimasel ajal on ta (tita) hakanud oma hambutut suud natuke viltu kiskuma- seda suukõverust kutsutakse meie majas n a e r a t u s e k s ega jõuta küllalt ära imetleda. Mina lugesin ükspäev Tähekesest kaks luuletust täitsa üksipäini läbi, ja naeratada võin nii, et hambaauk hakkab külmetama- aga keegi ei ütle ainsatki head sõna. Nii see keskmise õe elu on... /(lk 24-25)