Käbi Laretei
Eksiil

Käbi Laretei, eesti soost Rootsi pianist ja kirjanik, sündis 1922. a. Tartus diplomaat Heinrich Laretei noorema tütrena. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi Laretei koos oma vanematega eksiili Rootsis. Elab täna Stockholmi kesklinnas ja mõtleb tihti Eestile. Et mitte öelda - alati.

«Eksiil» on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on «Eksiil» mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.

Taas tundsin naudingut lugemisest. Sama võrratu kui tema "Otsekui tõlkes", mida lugesin eelmisel aastal. Tema stiil on köitev ja lihtne. Kindlasti võtan veel midagi ette. Ruthi "pärast" ka Käbi Laretei vanema õe Maimu raamatu. Kunagi.
Raamatus oli peale intervjuu ka kaks jutukogu: "Kellele ma mängin?" ning "Keerised ja jäljed".
Esimene katkend räägib algusest. Rootsi. Laretei klaveriõpetaja on otsustanud, et neiu on valmis lavale astuma. Parajasti oli alanud suur põgenikevool Eestist. Kogu saal oli välja müüdud.

...Ma ei olnud üldse närvis, astusin lavale ja alustasin Händeli Chaconne´iga.
Sellest kontserdist pärineb minu komme lavale alati taskurätik kaasa võtta. Vaevalt olin jõudnud mõned variatsioonid ära mängida, kui tundsin, et nina läheb vesiseks. Pidin mängu ajal pidevalt välja mõtlema mooduseid, kuidas nina tilkumist ära hoida. Olin sunnitud istuma enneolematu sirge seljaga, pea kuklas. Iga forte- variatsiooni kasutasin ära nina luristamiseks, et saaksin jälle korraks klahvide kohale kummarduda, kuni pidin taas sisse võtma selle uhke kehahoiaku, mis olevat kuulajatele jätnud kohutavalt professionaalse mulje.
Nii oligi minust saanud kontsertpianist. (lk 107-108)

Järgmised katkendid kirjutasin välja loost "Lihavõttejänes", mis oli üks soojemaid palasid. Lapsepõlv tuleb meelde, mis muud :) Selgituseks ütlen, et Käbi kutsub oma ema mammaks. Teised tegelased (Tallinna-ema ja Tartu-ema) peaksid vist vanaemad olema.

...Tallinna-ema tegi oma pasha ja Tartu-ema tegi oma- ja mamma pidi neid tegema mitu tükki. Ühe pühade eelõhtuks,teise esimese püha hommikuks kohvi kõrvale ja kolmanda, vähemalt niisama suure, teiseks pühaks, kui tulid külalised. Peale selle teadis mamma väga hästi, et magus segu vormides kahaneb pühadeni jäänud päevade jooksul vahetpidamata Maimu ja minu sahvriskäikude tagajärjel./---/
Pashavorm koosneb neljast kolmnurksest lauatükist, mis pannakse püramiidina kokku. Vanaisa nägi veel lisavaeva ja tahus kolmnurkadele mustri. Suurel vormil, mis ta oli aastaid tagasi mammale teinud, olid tähed X ja B.
"See tähendab: Kristus on üles tõusnud," seletas vanaisa. (lk 204-205)

..."Tule siia!" hüüatas Maimu äkki. "Vaata, mis ma leidsin!"
Te ei arva iial ära, mida me nägime! Siin olid kõik meie kirjad lihavõttejänesele. Siin olid pressitud ja kuivatatud lumikellukesed. Kõik siidipaelaga väiksesse kimpu kokku köidetud.
"Enam ei saa ma küll mitte millestki aru," ütles Maimu. "Kuidas mamma meie kirjad kätte sai? Kas sa usud, et ta kohtas jänest?/---/ Istusime lahtitõmmatud sahtlitega valge kummuti ees põrandal. Vahtisime teineteisele otsa ja katsusime nuputada, kuidas meie kirjad lihavõttejänesele olid mamma kätte sattunud. See jäi lahendamata mõistatuseks. Mammalt ei julgenud me seda kunagi küsida. (lk 213)

Tänavalapsed
Tea Kask

Ma ei tea, mis sund oli mul see raamat raamatukogust kaasa võtta... See oli valus lugemine. Kui ma kujutan ette, et minu noorema poisi vanune (või veel noorem)laps aetakse kodunt välja, ta õpib kerjama, et süüa saada, ta otsib varjualust, kus öösel magada, kuidas lapsed loodavad kodus näha kainet ema, kuidas ema peksab oma last triikrauajuhtmega jne jne... hingel hakkab valuv. Seda enam, et tegemist on enam-vähem tõestisündinud lugudega kahe poisi (4- ja 5-aastane)elust. Liiga julm.

...Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid lapsed kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval eikuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud.
Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga... (lk 38)

Varesele valu
Leelo Tungal

Täiesti tore raamat, kerge lugeda (nagu ikka Leelo Tungla puhul). Kuigi peategelane- koolitüdruk Iisi puutus kokku tõsiste (täiesti kaasaegsete) probleemidega (isa ootamatu surm, isa uus pere, tüdruk elas üksinda, sest ema töötas välismaal), polnud raamat üleliia sünge.

/...Iisi tundis äkki kadedust selle väikese jonnipurika vastu, kes lohmaka kapuutsi alt oma emmele vihaseid grimasse tegi. Talle näis, et kõigil, isegi varestel seal sinises taevas, oli keegi, kes nende eest hoolt kandis ja neile nõu andis. Kõigil peale tema. Iisi oli enda meelest täiesti tavaline tüdruk, imelapseks ta just sündinud polnud, aga ka mitte hädavareseks, miks siis just tema juurest kõik ära põgenesid? Ema välismaale, isa mulla alla... (lk 9)/

Kristiina, see keskmine
Leelo Tungal
Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu.
Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav.

Niimoodi tutvustab Leelo Tungal oma raamatut. Ja mis on ka tõsi.
Palju tuli meelde. Ka see, kui Kristiina-jutud hakkasid Nõukogude Naises (või oli see mujal?) ilmuma. Igatahes esimest korda lugesime järjejutuna, mitte raamatust.
Väga humoorikas lugemine tollal ja praegugi, kuigi üht-teist on vahepeal muutunud ning ise natuke vanemaks saadud ;P
Raamatukogus juhtusin seda punasekaanelist nägema ja nii otsustasingi laenutada. Lugesin iseendale :)
Valisin välja sellise katkendi, mis võis mindki kunagi iseloomustada, sest olen minagi pere keskmine laps:)
...Viimasel ajal on ta (tita) hakanud oma hambutut suud natuke viltu kiskuma- seda suukõverust kutsutakse meie majas n a e r a t u s e k s ega jõuta küllalt ära imetleda. Mina lugesin ükspäev Tähekesest kaks luuletust täitsa üksipäini läbi, ja naeratada võin nii, et hambaauk hakkab külmetama- aga keegi ei ütle ainsatki head sõna. Nii see keskmise õe elu on... /(lk 24-25)

Mäetipp järve põhjas
Valik haiku-luulet

Jaapani keelest tõlkinud Rein Raud

Yosa Buson (1716- 1783)

harusame ya

monogatariyuku

mino to kasa

kevadvihmaga

rookepp ja vihmavari

vestlevad tee peal

Pilliroost ja õlgedest keep viitab vaesele külamehele, vihmavari aga peenele linnapreilile. Kaks inimest, kellel ei peaks omavahel eriti midagi ühist olema, on kevadises vihmahoos ometi kokku sattunud.

lk 31

Käbi Laretei
Otsekui tõlkes
Teema variatsioonidega


Võrratu lugemiselamus...
Valisin taas elulooraamatu- kindla peale minek. Aga niisugust nautimist ei osanud loota. Mis meeldis? Siirus ja avatus, rikas elu, mitmekülgne inimene. Autor räägib lapsepõlvest, vanematest ja vanavanematest, lahkumisest Eestist, abielu(de)st, lastest, muusikast (mitme rolli ühildamine!), taas Eestis käimistest.

... Ma hingasin sisse 1940.aastal ja väljahingamine algas nelikümmend kaheksa aastat hiljem, kui seisin laeva reelingu ääres ja nägin Tallinna piirjooni vihmapilvedest esile kerkimas. /---/ Tagasitulek ei ole repriis, tagasi ei pöörduta sellesama juurde, mis kord maha jäeti. (lk 18-19)

... Teisipäev: Pärnu. Kas ma saangi enam kunagi tasakaalu tagasi? Pärast Eestis kogetud kodutunnet, mööda Eesti teid sõite, pärast loodust, maju, taevast, Tallinna- kuhu ma tegelikult kuulun? /---/ Tundub, nagu peaksin taas koju jõudes otsekui nahka, keelt ja iseloomu vahetama. Mis küll saab pärast siinolekut? (lk 58-59)

Maire Aunaste
Iseennast kuulates

Täitsa hea raamat. Lihtsad lood tavalistest inimestest, tavalistest asjadest, aga panevad mõtlema. Lugeda oli mõnus, aga väga palju ühe õhtuga ei jõudnud, sest loetut oli tarvis "seedida".

Mõni katkend ka:
--- Palusin mõni päev tagasi intervjuu Soome suursaadiku abikaasalt pr. Kaarina Kaurinkoskilt, kes ütles väga kenasti, et kui tahad inimesi enda ümber hoida, siis tuleb neile inimestele ka tähelepanu pöörata... Neile kirju ja kaarte saata, neid mitte ära unustada.--- lk 40

Tunnen, et see viga on minulgi; tihti mõtlen tuttavatele-sõpradele,kellega tahaks rääkida, aga kirjutada-helistada või külla minna.... ei jõuagi. Ma ei ütleks, et aega vähe, aga vot ei jõua. Samas loodan siiski ennast parandada :)

--- Kui oleme oma seitsmetunniselt kalaretkelt ühegi kalata Eero rantšosse tagasi jõudnud- läbimärjad, päikesest põlenud ja rahulolevad-, tean lõpuks täpselt, miks mittehiidlased tulevad ikka ja jälle Hiiumaale tagasi. Siin puhkavad ühekorraga nii ihu, aju kui hing.--- lk 71

Ma pole jõudnud meie pere suvisest reisist kirjutada, aga see katkend tuletas taas meelde, et peaksin. Hiiumaaga on minul tekkinud eriline side.

--- Kohusetunne-pigem on see nagu väike vastik näriline, nagu sügelev koht, mida sündsustunnet silmas pidades ei saa avalikult kratsida. Tahaks, aga ei või. Ja mida rohkem sa teda unustada püüad, seda rohkem ta sügeleb!--- lk 72

Kommentaarid on liigsed :D

	Ott Arder Luule sünnib kus sünnib kui sünnib

KÕIK SEE ON MEIE ELU
trammi- ja kõnniteed.
Kesköine keskustelu,
talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,
sõbrad ja tuttavad.
Võõrad, kes tundmatusse
tänavail tõttavad.

Kõik see on meie elu,
suved ja sügised.
Koltuvad hambad, taskud
tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,
eile ja täna veel.
Ei seda teagi keegi,
kaua ta viibib teel.

KÕIK SEE ON MEIE ELU,
meie valge ja must.
Tule ja mine ja kulu
kuhugi minekust.

* * * * * * * *

KOER POISS METSAS

KOER POISS LÄKS METSA,
RONIS PUU OTSA
JA TEGI KOLEDAT HÄÄLT.

METS KAJAS MÖIRATES VASTU,
POISS NAGU PÜSSIST LASTU
MAHA POTSATAS OKSA PÄÄLT.

* * * * * * * *

PISIKE PUU

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU,
TA ROHETAV VÕRA ON HABRAS JA NOOR,
VEEL NÕRK ON TA TÜVI JA LÜHIKE JUUR,
NII PEHME JA SILE TA ÕHUKE KOOR,
KUID TEMAGI LOODAB, ET ÜKSKORD ON SUUR.

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU
JA KARDAB SEE PUUKE VEEL RAJU JA TUULT.
ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU
JA VAJAB SEE PUU SINU SÕPRUST JA HOOLT!

* * * * * * * *

KÄBI JA KÄGU

KÄBI NÄGI KÄGU,
KÄGU NÄGI KÄBI.
"RIPUD?" HÕIKAS KÄGU.
"KUKUN!" VASTAS KÄBI.

* * * * * * * *

ENNEMINEVIK, TAGUTULEVIK
korralagedapealne
teole tigeda mahalugeja
teada
rukist lõikame, hunti hõikame
sirp on siit, vasar sealne
muu see muidugi iseenese
seada

akrobaatide atribuutika
tõotab tugevaid tõuse
vabalangemist, sissehingamis-
pause
lase lennata ilma vennata-
tema enam ei tõuse
elu õpetab, vikat lõpetab
lause

hangub vagudes oma jagudes
tasa kivise maaga
unenägude piiripragude
saaga
haige pihaga kasevihaga
lavalaudadel võimled
hõimled, higistad, iseendaga
sõimled

* * * * * * * *

Küsimus:
Kas viitsisid kõik neli luuletust läbi lugeda? Miks? :P

Debora Vaarandi
Aastad ja päevad
Nooruselugu


Kuna mind huvitavad elulood, siis see raamat oli (täiega :)) minu hingele. Tuttavad kohad (nt elas D.V Tartus Mäe tänaval), tuttavad nimed (nt G.Ernesaks, A.Hint, J. Smuul...) ja inimsaatused.

---"Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." (lk 9)

Mis oli enne mind, missugune oli minu lapsepõlv, kuidas kujuneb inimene, kelle eeskujud jäävad saatma kogu elu?

--- " Häid keelatud asju oli mitmeid: väraval kiikumine, leivatükiga peos õue jooksmine, käikude uuristamine värskesse kahisevasse põhukuhja, kassipoja kräunutamine ja muud koerused." (lk 11)

Lühidalt: väga hea raamat! :)

	Nick Hornby Kuidas olla hea Varrak 2003
«Kuidas olla hea» erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks – ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob – seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

Paar katkendit ka:
"---Meie laulatuspäeval pani õpetaja meile selles osas, kus ta ainult pruudi ja peigmehega räägib, südamele teineteise mõtetest, ideedest ja ettepanekutest lugu pidada. Sel ajal tundus, et see nõue on vaieldamatu ja seda on hõlpus täita: näiteks teeb David ettepaneku restorani minna ja mina ütlen: "Olgu pealegi.'"Või tekib tal idee, mida mulle sünnipäevaks kinkida. Midagi niisugust.---" lk 99
"---( Kui te olete inimene, kelle meelelahutusevalik sõltub parkimise hõlpsusest, siis soovitan soojalt anglikaani kiriku pühapäevaseid jumalateenistusi. Võid saabuda kella kümnesele teenistusele viis minutit enne kümmet, ja minema pääsed kaks minutit üksteist läbi. Kõigile, kes on pidanud pärast Spice Girlsi kontserti Wembley parklas tund aega ootama, võib see ahvatlev tunduda.)---" lk 206

Võrreldes eelmise N.Hornby raamatuga- sama lahe lugemine. Oli huumorit ja mõtlema panevat elutõde, äratundmist.
Raamat sellest, kuidas olla hea :) Soovitan!

Kui vanad suudaksid

Doris Lessing

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "Hea naabri päevik". Peategelaseks on taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane´il aidata lahendada probleeme õelaste elus.

Sain kenasti loetud :) Ja olen taas rahul . Kuigi "Hea naabri päevik" köitis rohkem ,tekitas enam soojust. Võib olla on see seotud raske perioodiga mu elus.
Siin mõtleb peategelane tööst (kuigi see pole tema elus enam 1.kohal ja paljud asjad on kirjastuses muutunud, noored tegutsevad), eelmisest mehest (nüüd kui tekkis uus suhe, meenutab ja kahetseb), õe lastest (nüüd elab Jane juures Kate, kel on hoopis teine "elufilosoofia" ja õest vägagi erinevad huvid-kombed), armastatu lastest (keerulised suhted peres), vanuritest (Jane ei tahaks samamoodi kurvalt, mannetult "kustuda"), armastusest. Armumine, salajased kohtumised, kevad täis rahulolu- see oli vist siiski peamine teema.
Mõned katkendid:
"--- Sest lõpuks ei osteta kokaraamatuid ja moeajakirju mitte selleks, et neid kasutada, vaid selleks, et nende lugemist nautida- need on uksed fantaasiamaailmadesse...--- " lk 26
"---"Noh, võib-olla te olete sellest kõigest ilmajäämise ära teeninud. Kui te mingit asja ei väärtusta, siis jääte sellest ilma."---" lk 57
"--- Täna õhtul on mul täiesti kõrini kõigest, sellest, et ma tahan koos temaga olla, sellest et ma ei taha temaga olla, sest see on muutunud nii valusaks. Ma taban end isegi mõttelt, et kui see on armastus, Armastus, millest ma olen ilma jäänud, siis olen ma sellest ilmajäämise üle rõõmus.---" lk 236

Elu edetabelid

Nick Hornby

1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti –ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine. "Elu edetabelid" on lõbus–nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film linastus ka Eesti kinodes.

MINU POOLT: Muusika täitis raamatut (loomulikult, kui tegemist popmuusika kriitikuga), kahjuks enamus laulupealkirju ei öelnud mulle midagi (olen võhik). Selle võrra vähem sain ma raamatust osa. Aga muidu meeldis. Natuke meenutas mu eelmist loetud raamatut "Kaitsekraavi tee", sest tegemist (jälle) mehega, kes püüab oma (armu)elu korda sättida.

Häid ütlemisi, ülesmärkimist väärivaid katkendeid leidsin küllaga (põnev on ka see, et Ruth, kelle soovitusel antud raamatut lugema hakkasin, leidis enam-vähem samad tsitaadid):

/---Kumb oli enne, kas muusika või kurbus? Kas ma kuulasin muusikat, sest olin kurb? Või olin kurb seepärast, et kuulasin muusikat? --- Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid- sõna otseses mõttes tuhandeid- laule murtud südametest ja äratõukamistest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu./ lk 24- 25

/---Siin on palju üksikuid mehi-üksikuid mitte selles mõttes, et vallalisi, vaid selles mõttes, et ilma sõpradeta. Sellises seltskonnas kujutame meie kolmekesi- mina sünge ja ühesilbiline, Dick närviline ja häbelik, Barry hoolika enesekontrolli all- endast metsikut ja massilist kolleegide väljasõitu./ lk 52

/---Sõprade vastu on kerge kena olla. Võid neile dringi välja teha, kasseti lindistada, helistaa, et küsida, kas kõik on korras...---Aga mis puutub sõbrataridesse, siis järjekindlalt aus olla on palju keerulisem---/ lk 57

/---Kas ma tõesti tegin ja ütlesin kõiki neid asju? Jah, seda küll. Kas leevendavaid asjaolusid on? Ega ei ole küll, kui just asjaolusid kui selliseid (teisisõnu konteksti) ei või leevendavaks pidada. Ja enne kui te minu üle kohut mõistate, ehkki te olete seda juba ilmselt teinud, minge koju ja pange kirja neli kõige hullemat asja, mida te olete oma elukaaslasele teinud, isegi kui- eriti siis, kui- teie elukaaslane pole nendest teadlik. Ärge ilustage midagi ega püüdke neid seletada; pange nad lihtsalt üksteise järel võimalikult lihtsas sõnastuses kirja. Valmis? Okei, kes meist nüüd tõbras on?---/ lk 76

/---Vaadake, mis kõik võib meestel untsu minna. Kõigepealt probleem "mitte midagi ei juhtu" või probleem "liiga palju juhtub liiga kiiresti" või probleem "hale longuvajumine pärast paljutõotavat algust"; siis on veel probleem "suurus pole oluline, välja arvatud minu puhul" või probleem "ma ei viinud teda tippu"... ja mille üle naistel on muretseda? Peotäis tselluliiti?---/ lk 97

/---Simple Minds oli meil esimene nende bändide või muusikute esiviisikus, kes tuleb muusikalise revolutsiooni saabudes maha lasta (sellele järgnesid Michael Bolton, U2, Bryan Adams ja - üllatus, üllatus! - Genesis. Barry tahtis biitlid maha lasta, aga ma märkisin, et keegi on seda juba teinud.---/ lk. 128

/---"Mh? Aa. Ha-haa. Ei. Haa." Ükskõiksust on sedasorti olukorras raskem teeselda, kui välja paistab, ehkki lamada võhivõõra inimese lillepeenras, et peituda oma endise elukaaslase eest päeval, mil maetakse- põletatakse- tema isa, pole ilmselt mitte mingisse liiki, mitte ühtegi žanri kuuluv olukord, pigem ainulaadne, liigitamatu juhtum.---/ lk 193

	Kari Hotakainen Kaitsekraavi tee
Matti Virtanen on rahulik mees, ta peseb pesu, teeb perele süüa, loeb lapsele unejuttu ning suhtub naise tujudesse lõputult mõistvalt. Üks tüli ja lööjalegi ootamatu hale rusikahoop lõpeb naise ja lapse lahkumisega. Mattil on mõte, kuidas perekond päästa: tuleb täita suur unistus ehk osta oma maja. Kuid kinnisvarahinnad on pöörased, maaklerid räpased petised ja ostusumma kogumiseks tuleb teha kõige jaburamaid tükke. «Kaitsekraavi tee» on ühteaegu naljakas ja kurb lugu perekonnasuhetest, kaasaegse mehe valikutest ja oma kodu soetamise unustamatust katsumusest. Kari Hotakainen (s. 1957) on üks populaarsemaid Soome kirjanikke. Käesolev raamat pälvis 2002. aastal Finlandia preemia ning 2004. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. «Kaitsekraavi teed» on Soomes müüdud üle saja tuhande eksemplari ning praeguseks on raamat tõlgitud või tõlkimisel paljudesse keeltesse.

Minu poolt: väga hea lugemine! Nautisin täiega! Köitis raamatu ülesehitus (päeviku-vormis, parallelselt mitme tegelase heietused, seisukohad...), ladus, humoorikas sõnakasutus, mõnusad kordused (sportlasele omane pulsi jälgimine, täpsus ka duši võtmisel jne). Soovitan!
Mõned katkendid ka:

"--- Sel ajal, kui mina olin passinud kodus ja kuulanud rokki, oli riigis õpetatud välja pataljonikaupa terapeute ja psühholooge ravima paarisuhete põletikulisi kriisipesakesi.---" (Matti) lk 7
"--- Maakler lontsis aiast vastu, ulatas taignase käe, ei surunud, vaid libistas. Ta oli müümas kätetööd, kuid ei mõistnud esimese puudutuse tähtsust.---" (Matti) lk 50
"--- Langetasin toru, läksin vannituppa ja seisin neli minutit külma duši all. Kui selle ajaga ei saa meelerahu tagasi, on viga dušis.---" (Matti) lk 83
"--- Sealt firmast tuleb keegi mees vaatama, alguses pidi tulema naine. Õnneks ei tule. Sest ma ei kannata enam naisi vaadata, tuleb igasugu asju meelde, kuigi ei tohiks tulla. Kui ei saa niikuinii midagi teha.---" (sõjaveterani mõtted) lk 90
"---Ideaalfoto võetakse tänavalt, nurga alt, nii et pildile mahuvad kõik võimalikud põõsad, istikud ja õuekiiged. Ilm on tähtis.--- Hommiku- või õhtupäike tuleb tingimata pildile saada.---" (maakler) lk 116

Doris Lessing Imerohi ei ole müüdav ja Teisi jutte

Jätkasin selleaastase Nobeli-inimese raamatute lugemist. See raamatuke lõi pilte autori lapsepõlvemaast- Aafrikast. Pärismaalaste ja valgete (isandate) erinevused oli juttude üks ühine nimetaja.
Lugeda oli hea, aga tundsin, et liiga lühikesed lood ei tekitanud piisavalt pinget.

Doris Lessing
Ellujäänu mälestused
TUTVUSTUS
Käesolev romaan kõigub reaalsuse ja fantaasia piirimail, mida Doris Lessing ise on iseloomustanud katsena kirjutada autobiograafiat. Ta pole seadnud eesmärgiks esitada konkreetsete sündmuste kronoloogilist järjestust, pigem on tegemist katsega anda edasi üldistatud kogemust, milles põimuvad tihedalt erinevad liinid: mälestused lapsepõlvest, murdeeast, sotsiaalsed tendentsid, naise koht ühiskonnas, loomingupsühholoogia. Ühelt poolt on muidugi tegemist autobiograafiaga, teiselt poolt aga on Lessing vaadelnud seda üldise kogemuse valguses, püüdnud näidata naise kujunemisteed meie aina kiiremini muutuvas maailmas. See keerulise ülesehitusega romaan, milles sisalduvad peaaegu kõik Lessingi varasematest teostest tuttavad teemad ja mida on nimetatud Lessingi kvintessentsiks, võimaldab kahtlemata mitmeid erinevaid tõlgendusi.

Minu poolt: üritasin, mis ma üritasin, pärast 30 lehekülge loobusin. No ei saa... Nagu katkine tõmblukk: võid tirida küll üles ja alla, aga hambad ei haaku. Pole minu jaoks.

DORIS LESSING
"VIIES LAPS"
on romaan ematundest. Harriet ja David teadsid esimesest pilgust, et nad on teineteise jaoks loodud. Nad asusid sihikindlalt rajama oma kodu, kus pidi olema palju lapsi ja kus kõik sugulased ning sõbrad olid alati teretulnud. Nii läkski, kuni sündis viies laps.

Jah, niimoodi oligi, et see hoopis teistlaadi teos. Lugeda oli hea, põnev, aga teema ise keeruline . Mittetavaline suhe ema ja 5. lapse vahel juba raseduse ajal. Harriet ei suuda loobuda 5.lapsest (miks peakski ema lapsest loobuma?), päästab poja kinnisest asutusest, kuigi ta ei tunne poisi vastu mingit hellust, ja lükkab sellega ülejäänud lapsed oma kodust, perest eemale (kaudselt kui ka otseselt)... Ilus unelmate pereelu laguneb koost.
Emotsionaalse emana sellist raamatut lugeda pole lihtne.
Veel üks asi, mis pani mõtlema: noored ostsid 3-korruselise maja ja planeerisid 8 last saada, selleks piisavalt finantse omamata. Kohe algusest oli teada, et Davidi isa hakkab neid toetama (mis tal üle jäi). Lasterohke pere on tore, aga... Vanavanemad muretsesid koolirahade pärast, võtsid üejäänud lapsed oma perre, kasvatasid nad üles. Aga kes oli selles süüdi?
Meenub ilus plakat Põlva sünnitusosakonna (10a tagasi oli mul õnn seal viibida) seinalt: "Lihtne on isaks saada, raskem on isa olla".

DORIS LESSING
HEA NAABRI PÄEVIK

Algul ei saanud vedama (alustasin 2x), pärast ei saanud pidama, ja lugesin poole ööni, mõnel lõunapausil ka. Hea raamat, mulle sobiv temaatika: inimsuhted, saatused, üksindus, väetite eest hoolitsemine, hoolivus jne

/...Kogu olukord oli absurdne. Ja ometi ei saanud see olla teistsugune.../ lk 49

/...Küll ma teen palju vigu, üritades õigesti käituda.../ lk 32

/...Me teeme oma valikud ammu enne seda, kui me arvame.../ lk 80

/...Noh, see on omamoodi ime, eks ole? Nüüd hakkab juba aasta täis saama, ta peab vastu, aga.../ lk 177 (väga tuttav mõte, aktuaalne meie peres)

/... Kunagi kartsin ma vanadust ja surma nii väga, et ma ei lasknud endal tänaval vanu inimesi näha- neid polnud minu jaoks olemas. Nüüd istun ma tundide kaupa seal palatis ja jälgin ja imestan ja mõtlen ja imetlen.../ lk 270