Kari Hotakainen Kaitsekraavi tee
Matti Virtanen on rahulik mees, ta peseb pesu, teeb perele süüa, loeb lapsele unejuttu ning suhtub naise tujudesse lõputult mõistvalt. Üks tüli ja lööjalegi ootamatu hale rusikahoop lõpeb naise ja lapse lahkumisega. Mattil on mõte, kuidas perekond päästa: tuleb täita suur unistus ehk osta oma maja. Kuid kinnisvarahinnad on pöörased, maaklerid räpased petised ja ostusumma kogumiseks tuleb teha kõige jaburamaid tükke. «Kaitsekraavi tee» on ühteaegu naljakas ja kurb lugu perekonnasuhetest, kaasaegse mehe valikutest ja oma kodu soetamise unustamatust katsumusest. Kari Hotakainen (s. 1957) on üks populaarsemaid Soome kirjanikke. Käesolev raamat pälvis 2002. aastal Finlandia preemia ning 2004. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. «Kaitsekraavi teed» on Soomes müüdud üle saja tuhande eksemplari ning praeguseks on raamat tõlgitud või tõlkimisel paljudesse keeltesse.

Minu poolt: väga hea lugemine! Nautisin täiega! Köitis raamatu ülesehitus (päeviku-vormis, parallelselt mitme tegelase heietused, seisukohad...), ladus, humoorikas sõnakasutus, mõnusad kordused (sportlasele omane pulsi jälgimine, täpsus ka duši võtmisel jne). Soovitan!
Mõned katkendid ka:

"--- Sel ajal, kui mina olin passinud kodus ja kuulanud rokki, oli riigis õpetatud välja pataljonikaupa terapeute ja psühholooge ravima paarisuhete põletikulisi kriisipesakesi.---" (Matti) lk 7
"--- Maakler lontsis aiast vastu, ulatas taignase käe, ei surunud, vaid libistas. Ta oli müümas kätetööd, kuid ei mõistnud esimese puudutuse tähtsust.---" (Matti) lk 50
"--- Langetasin toru, läksin vannituppa ja seisin neli minutit külma duši all. Kui selle ajaga ei saa meelerahu tagasi, on viga dušis.---" (Matti) lk 83
"--- Sealt firmast tuleb keegi mees vaatama, alguses pidi tulema naine. Õnneks ei tule. Sest ma ei kannata enam naisi vaadata, tuleb igasugu asju meelde, kuigi ei tohiks tulla. Kui ei saa niikuinii midagi teha.---" (sõjaveterani mõtted) lk 90
"---Ideaalfoto võetakse tänavalt, nurga alt, nii et pildile mahuvad kõik võimalikud põõsad, istikud ja õuekiiged. Ilm on tähtis.--- Hommiku- või õhtupäike tuleb tingimata pildile saada.---" (maakler) lk 116

Doris Lessing Imerohi ei ole müüdav ja Teisi jutte

Jätkasin selleaastase Nobeli-inimese raamatute lugemist. See raamatuke lõi pilte autori lapsepõlvemaast- Aafrikast. Pärismaalaste ja valgete (isandate) erinevused oli juttude üks ühine nimetaja.
Lugeda oli hea, aga tundsin, et liiga lühikesed lood ei tekitanud piisavalt pinget.

Eile õhtul sattusin ühe filmi algust nägema... Õmblesin- kombineerisin oma voodile lina, teleka jätsin taustaks mängima. Pealkiri "Meri minu sees" ei lubanud midagi erilist, sest üldiselt ma ei armasta (kardan?) filme merest, laevaõnnetustest jms. Võib olla kummitavad ikka veel "Titanicu" vaatamise emotsioonid... See selleks.
Antud film oli võrratu, liigutav, südamlik! Teema, näitlejad, ülesehitus, muusika- super! Nautisin täiega. Pisaratega... Nüüd on kahju vaid sellest, et polnud võimalik endale lindistada :(
Täna otsisin netist valmistajamaad ja -aastat ning "avastasin", et veel mõnele on film meeldinud (vaata autasusid):

MERI MINU SEES (Mar Adentro, Hispaania/Itaalia/Prantsuse 2004)

R: Alejandro Amenabįr. O: Javier Bardem, Belén Rueda, Mabel Rivera jt.
Draama.

14 Goyaga, Kuldgloobusega, Oscariga ja Veneetsia filmifestivali Hõbelõviga tunnustatud film räägib 28 aastat halvatuna lamanud Ramón Sampedro võitlusest oma õiguse eest surra. Tegemist on väga elujaatava teosega, mis ei mõju sugugi võltsilt ja ahistavalt. Muide, koduses Hispaanias käidi katoliiklike kirikuisade poolt taunitud teost vaatamas peamiselt kahel põhjusel: legendaarsest vasakpoolsete suguvõsast pärit peaosatäitja hämmastav ümberkehastumisvõime ja et filmi lavastaja on homoseksuaal.

Hispaania menurežissööri Alejandro Amenabari neljas täispikk filmilavastus on tema senistest filmiprojektidest kõige realistlikum ja argipäevasem. Sampedro ei olnud ise füüsiliselt võimeline enesetappu sooritama, sestap taotles mees aastaid Hispaania kohtult luba halastussurmaks. Palve jäeti rahuldamata ja 1998. aastal aitas üks Ramóni sõpradest tal vaevadest vabaneda. Film ei ole seisukohavõtt eutanaasia poolt või vastu, pigem on see mõtisklus üksikisikust, kes ihkab elada, ent kes kujunenud olukorrast tingituna valib surma. Halvatuks jäi Ramón pärast kaljult madalasse vette sukeldumist.