Elu edetabelid

Nick Hornby

1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti –ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine. "Elu edetabelid" on lõbus–nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film linastus ka Eesti kinodes.

MINU POOLT: Muusika täitis raamatut (loomulikult, kui tegemist popmuusika kriitikuga), kahjuks enamus laulupealkirju ei öelnud mulle midagi (olen võhik). Selle võrra vähem sain ma raamatust osa. Aga muidu meeldis. Natuke meenutas mu eelmist loetud raamatut "Kaitsekraavi tee", sest tegemist (jälle) mehega, kes püüab oma (armu)elu korda sättida.

Häid ütlemisi, ülesmärkimist väärivaid katkendeid leidsin küllaga (põnev on ka see, et Ruth, kelle soovitusel antud raamatut lugema hakkasin, leidis enam-vähem samad tsitaadid):

/---Kumb oli enne, kas muusika või kurbus? Kas ma kuulasin muusikat, sest olin kurb? Või olin kurb seepärast, et kuulasin muusikat? --- Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid- sõna otseses mõttes tuhandeid- laule murtud südametest ja äratõukamistest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu./ lk 24- 25

/---Siin on palju üksikuid mehi-üksikuid mitte selles mõttes, et vallalisi, vaid selles mõttes, et ilma sõpradeta. Sellises seltskonnas kujutame meie kolmekesi- mina sünge ja ühesilbiline, Dick närviline ja häbelik, Barry hoolika enesekontrolli all- endast metsikut ja massilist kolleegide väljasõitu./ lk 52

/---Sõprade vastu on kerge kena olla. Võid neile dringi välja teha, kasseti lindistada, helistaa, et küsida, kas kõik on korras...---Aga mis puutub sõbrataridesse, siis järjekindlalt aus olla on palju keerulisem---/ lk 57

/---Kas ma tõesti tegin ja ütlesin kõiki neid asju? Jah, seda küll. Kas leevendavaid asjaolusid on? Ega ei ole küll, kui just asjaolusid kui selliseid (teisisõnu konteksti) ei või leevendavaks pidada. Ja enne kui te minu üle kohut mõistate, ehkki te olete seda juba ilmselt teinud, minge koju ja pange kirja neli kõige hullemat asja, mida te olete oma elukaaslasele teinud, isegi kui- eriti siis, kui- teie elukaaslane pole nendest teadlik. Ärge ilustage midagi ega püüdke neid seletada; pange nad lihtsalt üksteise järel võimalikult lihtsas sõnastuses kirja. Valmis? Okei, kes meist nüüd tõbras on?---/ lk 76

/---Vaadake, mis kõik võib meestel untsu minna. Kõigepealt probleem "mitte midagi ei juhtu" või probleem "liiga palju juhtub liiga kiiresti" või probleem "hale longuvajumine pärast paljutõotavat algust"; siis on veel probleem "suurus pole oluline, välja arvatud minu puhul" või probleem "ma ei viinud teda tippu"... ja mille üle naistel on muretseda? Peotäis tselluliiti?---/ lk 97

/---Simple Minds oli meil esimene nende bändide või muusikute esiviisikus, kes tuleb muusikalise revolutsiooni saabudes maha lasta (sellele järgnesid Michael Bolton, U2, Bryan Adams ja - üllatus, üllatus! - Genesis. Barry tahtis biitlid maha lasta, aga ma märkisin, et keegi on seda juba teinud.---/ lk. 128

/---"Mh? Aa. Ha-haa. Ei. Haa." Ükskõiksust on sedasorti olukorras raskem teeselda, kui välja paistab, ehkki lamada võhivõõra inimese lillepeenras, et peituda oma endise elukaaslase eest päeval, mil maetakse- põletatakse- tema isa, pole ilmselt mitte mingisse liiki, mitte ühtegi žanri kuuluv olukord, pigem ainulaadne, liigitamatu juhtum.---/ lk 193

TERE, uus aasta! Tere, kallid sõbrad! Tere taas! :)
Täna selline tore päikseline päev, mitmed pühad- uued ja vanad- möödas, argipäev oma rutiini ning stabiilsusega jälle hoos.
Uue aasta algul tehakse plaane: mida saavutada, kus käia, millised suuremad tegemised ette võtta... Mida mina tahaks?
# perega või üksinda natuke reisida (ei midagi erilist, ikka lähim ümbrus, lähinaabrid)
# natuke rohkem teatris käia (ma parem ei ütle, mitu korda ma eelmisel aastal sinna sattusin :S)
# külastada sõpru, sugulasi, tuttavaid
# likvideerida paberivirnu (nüüd rotiaastal- on see võimalik?)
# lõpetada poolikuid töid (õmblemine, heegeldamine, kudumine)
# tegelda hobidega (mitte unarusse jätta)
# rohkem liikumist! (ohh)
# kõige suurem soov oleks aga see, et lähikondsetel tuleks alanud aasta rahulikum ja rõõmsam. Ikka hulga paremat aastat soovin!
Eelmine aasta oli ränk... väga ränk... Sellest tahaks rääkida, aga ei tahaks ka... Oh, täna - 2 kuud tagasi... Ja ikka veel ei usu... Ma poleks arvanud, et nii rängalt tunnen puudust... (kui positiivselt ma juttu ka ei alusta, ikka jõuan pisarateni :(