Käbi Laretei
Eksiil

Käbi Laretei, eesti soost Rootsi pianist ja kirjanik, sündis 1922. a. Tartus diplomaat Heinrich Laretei noorema tütrena. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi Laretei koos oma vanematega eksiili Rootsis. Elab täna Stockholmi kesklinnas ja mõtleb tihti Eestile. Et mitte öelda - alati.

«Eksiil» on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on «Eksiil» mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.

Taas tundsin naudingut lugemisest. Sama võrratu kui tema "Otsekui tõlkes", mida lugesin eelmisel aastal. Tema stiil on köitev ja lihtne. Kindlasti võtan veel midagi ette. Ruthi "pärast" ka Käbi Laretei vanema õe Maimu raamatu. Kunagi.
Raamatus oli peale intervjuu ka kaks jutukogu: "Kellele ma mängin?" ning "Keerised ja jäljed".
Esimene katkend räägib algusest. Rootsi. Laretei klaveriõpetaja on otsustanud, et neiu on valmis lavale astuma. Parajasti oli alanud suur põgenikevool Eestist. Kogu saal oli välja müüdud.

...Ma ei olnud üldse närvis, astusin lavale ja alustasin Händeli Chaconne´iga.
Sellest kontserdist pärineb minu komme lavale alati taskurätik kaasa võtta. Vaevalt olin jõudnud mõned variatsioonid ära mängida, kui tundsin, et nina läheb vesiseks. Pidin mängu ajal pidevalt välja mõtlema mooduseid, kuidas nina tilkumist ära hoida. Olin sunnitud istuma enneolematu sirge seljaga, pea kuklas. Iga forte- variatsiooni kasutasin ära nina luristamiseks, et saaksin jälle korraks klahvide kohale kummarduda, kuni pidin taas sisse võtma selle uhke kehahoiaku, mis olevat kuulajatele jätnud kohutavalt professionaalse mulje.
Nii oligi minust saanud kontsertpianist. (lk 107-108)

Järgmised katkendid kirjutasin välja loost "Lihavõttejänes", mis oli üks soojemaid palasid. Lapsepõlv tuleb meelde, mis muud :) Selgituseks ütlen, et Käbi kutsub oma ema mammaks. Teised tegelased (Tallinna-ema ja Tartu-ema) peaksid vist vanaemad olema.

...Tallinna-ema tegi oma pasha ja Tartu-ema tegi oma- ja mamma pidi neid tegema mitu tükki. Ühe pühade eelõhtuks,teise esimese püha hommikuks kohvi kõrvale ja kolmanda, vähemalt niisama suure, teiseks pühaks, kui tulid külalised. Peale selle teadis mamma väga hästi, et magus segu vormides kahaneb pühadeni jäänud päevade jooksul vahetpidamata Maimu ja minu sahvriskäikude tagajärjel./---/
Pashavorm koosneb neljast kolmnurksest lauatükist, mis pannakse püramiidina kokku. Vanaisa nägi veel lisavaeva ja tahus kolmnurkadele mustri. Suurel vormil, mis ta oli aastaid tagasi mammale teinud, olid tähed X ja B.
"See tähendab: Kristus on üles tõusnud," seletas vanaisa. (lk 204-205)

..."Tule siia!" hüüatas Maimu äkki. "Vaata, mis ma leidsin!"
Te ei arva iial ära, mida me nägime! Siin olid kõik meie kirjad lihavõttejänesele. Siin olid pressitud ja kuivatatud lumikellukesed. Kõik siidipaelaga väiksesse kimpu kokku köidetud.
"Enam ei saa ma küll mitte millestki aru," ütles Maimu. "Kuidas mamma meie kirjad kätte sai? Kas sa usud, et ta kohtas jänest?/---/ Istusime lahtitõmmatud sahtlitega valge kummuti ees põrandal. Vahtisime teineteisele otsa ja katsusime nuputada, kuidas meie kirjad lihavõttejänesele olid mamma kätte sattunud. See jäi lahendamata mõistatuseks. Mammalt ei julgenud me seda kunagi küsida. (lk 213)

Mugavustega harjunud inimese teistsugune pühapäev.
Pühapäev algas vaikselt ja rahulikult. Inimese abikaasa läks varakult Peipsile kalale, poisid vaatasid telekast multikaid ja Inimene tundis ennast eelmise päeva sünnipäevast veel väsinult. Sugulane sai 17, pidu oli viisakas, Inimene oma perega viibis seal u 3 tundi, ja tunnine kojusõit veel otsa.
Niisiis, pühapäev nagu ikka. Vanem poeg pidi Lõunakasse sõbra sünnipäevale minema. Ok, hommikusöök valmis, kõhud täis. Pool 12 majandas Inimene poisid autosse, et õigel ajal Lõunakas olla. Ja sealt tuligi 1.üllatus. Auto, mis paar päeva oli tegevuseta olnud, ei teinud mingit mõistlikku häält. Üks köh- ja oligi kõik. Tsoss. Vot selle peale Inimene ei tulnudki. See võimalus läks täiesti meelest! Mis seal ikka, jalad kõhu alt välja ja bussile. Inimene ei teadnud bussiaegu (eriti veel pühapäevaseid), aga tuppa internetti minna polnud ka enam mõtekas. Poisid arvasid, et võiks taksoga minna. Inimene mõistis küll, et bussiga õigeks ajaks ei jõua, aga vot taksot ka ei tahtnud.
Bussipeatuses selgus, et nr 4 läheb u 20 min pärast. Pole ju mõtet oodata, niikuinii sihtkohta ei saa. Ehk veab nr 7-ga? Inimene oma jõnglastega seadis sammud järgmise peatuse suunas. Seal arvutasid nad välja, et oodata on u 15 min. Et nii kaua oodata oli tobe, otsustati poest läbi käia (niikuinii oli tarvis šokolaad osta). Poes käidud, uude peatusesse jõudnud, helistas Inimene sünnipäevalapse vanemale, et üks külaline hilineb. Buss ka hilines. Üle pika aja sõitis Inimene bussiga. Naljakas isegi.
Sünnipäevale jõudis poiss u pooletunnise hilinemisega, aga sellest polnud midagi. Tavaliselt läheb Inimene närvi, kui ta kuhugi hilineb. Nüüd suutis ta rahulik olla ja ka poisse rahustada. See rõõmustas Inimest.
Noorem laps läks tunniks mängima, Inimene jalutas paarist poest läbi, pani paar kingi-ideed kõrva taha. Natukese aja pärast imetlesid Inimene ja ta noorem võsuke loomapoes kalakesi- konnakesi- hiirekesi- linnukesi. 23 tuhhine roheline papagoi oli ka päris kenakene.
Rõõmus sünnipäevaline jutustas Ahhaa- elamustest ja kolmekesi istuti mahla jooma- krabisid sööma. Ja siis oli plaan nr 7-ga koju saada. Väljas oli vahepeal lund sadama ja tuiskama hakanud. Istuti bussi, sõideti paar peatust (enam-vähem linnast välja) ning siis teatas bussijuht, et jõuti lõpp-peatusesse. Tuli välja ronida. Teisel pool teed vaatasime taas bussisõiduplaani. Meie nr 7 pidi tulema u 15 min pärast. Oodata oli külm, sest Inimene oli riietunud kergelt (nagu tavaliselt autoga sõitmise puhuks). Kui peatusesse tuli buss nr 1, otsustati peale hüpata ja kesklinna ära sõita. Otsus oli õige, sest alles Hansakeskuse juures selgus, et nr 7 tiirutas kuskil mööda linna, ja nüüd tuli seda veel rohkem oodata (pea pool tundi!). Inimene tahtis juba koju saada. Nr 4 tuligi ja varsti oldi kodus. Tunniga Lõunakeskusest koju- pole paha :D Oleks võinud hullemini minna :)
Õhtupoolikul sai Inimene lemmikalaga- lumerookimisega tegeleda. Algul oli sulalumi, aga pooleteise tunni jooksul ilm jahenes ja lumi muutus sinakaks. Inimese abikaasa saak oli 6 kiiska ja 18 särge: esimesed läksid supi sisse ja teised pannile. Pole paha.

Täna hommikul sain jälle 45 min õues trenni teha. Hea, et mul vähemalt üks sportlik hobi on- lumerookimine. Öösel oli sadanud natuke puhast ja õrnkerget lund. Lükkasin ja nautisin. Meenutasin teisipäeva õhtut, mil lükkasin läbivettinud lund. Too oli eriti raske trenn. Aga samas väga vajalik, sest juba hakkas külmetama, ning meie (A ja H olid abiks) ei tahtnud hoovile konarlikku ja ohtlikku pinda. Uue lumelabidaga, mille sain naabrinaiste käes sünnipäevaks, on lust seda tööd teha. Ja selja võtab ka natuke märjaks.
J käis oma rühmaga lasteaedade spordipäeval. Tulemused ilusti diplomil kirjas. Tavaliselt vaatame ja võrdleme eelmiste tulemustega (või H tulemustega), aga täna läks õhtul kiireks: tegime küpsisetordi (selle viib J oma rühmakaaslastele saabuva sünnipäeva puhul) ja J-ga aitasime H-l koomiksit joonistada (ja see on juba eraldi teema :P)

Täna on muuseas Antonio Vivaldi (1678) ja Eduard Vilde (1865) sünnipäev.