Käbi Laretei
Eksiil

Käbi Laretei, eesti soost Rootsi pianist ja kirjanik, sündis 1922. a. Tartus diplomaat Heinrich Laretei noorema tütrena. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi Laretei koos oma vanematega eksiili Rootsis. Elab täna Stockholmi kesklinnas ja mõtleb tihti Eestile. Et mitte öelda - alati.

«Eksiil» on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on «Eksiil» mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.

Taas tundsin naudingut lugemisest. Sama võrratu kui tema "Otsekui tõlkes", mida lugesin eelmisel aastal. Tema stiil on köitev ja lihtne. Kindlasti võtan veel midagi ette. Ruthi "pärast" ka Käbi Laretei vanema õe Maimu raamatu. Kunagi.
Raamatus oli peale intervjuu ka kaks jutukogu: "Kellele ma mängin?" ning "Keerised ja jäljed".
Esimene katkend räägib algusest. Rootsi. Laretei klaveriõpetaja on otsustanud, et neiu on valmis lavale astuma. Parajasti oli alanud suur põgenikevool Eestist. Kogu saal oli välja müüdud.

...Ma ei olnud üldse närvis, astusin lavale ja alustasin Händeli Chaconne´iga.
Sellest kontserdist pärineb minu komme lavale alati taskurätik kaasa võtta. Vaevalt olin jõudnud mõned variatsioonid ära mängida, kui tundsin, et nina läheb vesiseks. Pidin mängu ajal pidevalt välja mõtlema mooduseid, kuidas nina tilkumist ära hoida. Olin sunnitud istuma enneolematu sirge seljaga, pea kuklas. Iga forte- variatsiooni kasutasin ära nina luristamiseks, et saaksin jälle korraks klahvide kohale kummarduda, kuni pidin taas sisse võtma selle uhke kehahoiaku, mis olevat kuulajatele jätnud kohutavalt professionaalse mulje.
Nii oligi minust saanud kontsertpianist. (lk 107-108)

Järgmised katkendid kirjutasin välja loost "Lihavõttejänes", mis oli üks soojemaid palasid. Lapsepõlv tuleb meelde, mis muud :) Selgituseks ütlen, et Käbi kutsub oma ema mammaks. Teised tegelased (Tallinna-ema ja Tartu-ema) peaksid vist vanaemad olema.

...Tallinna-ema tegi oma pasha ja Tartu-ema tegi oma- ja mamma pidi neid tegema mitu tükki. Ühe pühade eelõhtuks,teise esimese püha hommikuks kohvi kõrvale ja kolmanda, vähemalt niisama suure, teiseks pühaks, kui tulid külalised. Peale selle teadis mamma väga hästi, et magus segu vormides kahaneb pühadeni jäänud päevade jooksul vahetpidamata Maimu ja minu sahvriskäikude tagajärjel./---/
Pashavorm koosneb neljast kolmnurksest lauatükist, mis pannakse püramiidina kokku. Vanaisa nägi veel lisavaeva ja tahus kolmnurkadele mustri. Suurel vormil, mis ta oli aastaid tagasi mammale teinud, olid tähed X ja B.
"See tähendab: Kristus on üles tõusnud," seletas vanaisa. (lk 204-205)

..."Tule siia!" hüüatas Maimu äkki. "Vaata, mis ma leidsin!"
Te ei arva iial ära, mida me nägime! Siin olid kõik meie kirjad lihavõttejänesele. Siin olid pressitud ja kuivatatud lumikellukesed. Kõik siidipaelaga väiksesse kimpu kokku köidetud.
"Enam ei saa ma küll mitte millestki aru," ütles Maimu. "Kuidas mamma meie kirjad kätte sai? Kas sa usud, et ta kohtas jänest?/---/ Istusime lahtitõmmatud sahtlitega valge kummuti ees põrandal. Vahtisime teineteisele otsa ja katsusime nuputada, kuidas meie kirjad lihavõttejänesele olid mamma kätte sattunud. See jäi lahendamata mõistatuseks. Mammalt ei julgenud me seda kunagi küsida. (lk 213)