Tänavalapsed
Tea Kask

Ma ei tea, mis sund oli mul see raamat raamatukogust kaasa võtta... See oli valus lugemine. Kui ma kujutan ette, et minu noorema poisi vanune (või veel noorem)laps aetakse kodunt välja, ta õpib kerjama, et süüa saada, ta otsib varjualust, kus öösel magada, kuidas lapsed loodavad kodus näha kainet ema, kuidas ema peksab oma last triikrauajuhtmega jne jne... hingel hakkab valuv. Seda enam, et tegemist on enam-vähem tõestisündinud lugudega kahe poisi (4- ja 5-aastane)elust. Liiga julm.

...Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid lapsed kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval eikuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud.
Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga... (lk 38)