24.veebruar 1983
Ekskursioon mööda Krimmi lõunarannikut, käik muinasjutulagendikule (kõik muinasjututegelased on puust nikerdatud) ja muuseumisse, kus oli palju maale ja vana mööblit.

22.veebruar 1986
Pool tundi külmetasin kioski juures, jopes ja 20 kraadises külmas (aga ainult nii, laupäeva hommikul enne kooli saime osta eestikeelse tv-kava). Kooli jõudsin kell 9. Ei soojenendud üles, läksime suustama, käed ja jalad külmetasid. Mates kirjalik töö, suuliselt vastasin paragrahvi. Vastasin kuidagi ikka ära. NRÕ (ja ei tulegi meelde, mis tund see nüüd oli? nõukogude riigi õigused?) tunnist läksime Alliga hambaarsti juurde (nagu tänapäevalgi, mingil ajal saadetakse õpilasi kontrollile ja ravile) 3.keskkooli. Aga seal hambaarsti polnudki! Läksime oma kooli tagasi ning saime teada, et tarvis hoopis polikliinikusse minna. Läksime. Natuke oli järjekorras rahvast ka. Registratuurist saime kaardid, seal töötaja lohutas (või julgustas): "Antonina Ivanovna teeb ruttu ja hästi." (oli jah kuulus see hambaarst). Meie ees läks kabinetti üks tüdru, kes karjus süsti tegemisel ja hamba väljatõmbamisel... Pärast seda tuli mul minna. Tehti 2 süsti-polnudki valus. Lamasin 5 min ja siis hakati tirima... 3 juurt eraldi. Jaa, vot see oli küll valus!

23.veebruar 1987, esmaspäev.
Meestepäev, andsime poistele kingitused üle. Oli Zarnitsa (ehk Põuavälk), meie meeskond võitis. Trikotaaživabrikusse (tööpraktikale) ei läinud, sest tegime proove , seejärel viisime pärja vennaskalmistule. Enne viit sain koju. Heas tujus läksin peole.... ja halva tujuga koju. /---/(armuvalud jäävad seekord üles kirjutamata)
Kodus arutasime perega, et Tartu maratoni parim aeg on 2.15, aga Obersdorfis sõitis itaallane De Zolt 50 km ajaga 2.11 (mikskipärast arvasin, et Tartu maratoni pikkus on 60 km? või milles küsimus?)

KULDPULMAS ja juubelil sai käidud.
Lausa uskumatu, aga tõsi ta on: ristiemal ja onul koos elatud 50 aastat! Eile oli Võrus külalisi (kokku 25), oli pulmavana (isehakanud, haltuura korras :D ) ja isegi "Kibe!" sai 3 korda hüütud! :) , veel oli laulukoor ja akordionimuusika . Väga lõbus üritus :)
Sealsamas sain tuttavaks minu vanaema venna poja tütre Mailaga, keda ma varem ei tundnud. Jälle hakkasin mõtlema sellele, et kui vähe ma oma sugulasi tean ja kui harva saadakse omavahel kokku... Õnneks on surnuaiapühadel võimalus jälle kokku saada ja natukenegi rääkida, aga paljusid sugulasi pole väga ammu näinud... Suure suguvõsa "viga".
23.02 oli emal silmaop, loodetavasti läks kõik hästi ja edaspidi ka suudab ta ennast hoida, et tüsistusi vältida. Sama päeva õhtul käisin lastevanemate koosolekul (tutvustasin ennast ja oma meetodeid) ja Maretiga poes Võru perele toidukraami ostmas.
Eile saimegi pakid (auto pakiruum oli täis) tollele perele üle antud. Maret sai enne kohale ja tegi põhjalikuma tutvuse, aga mina andsin autost kompsud pereema ja ta tütre kätte ja tundsin rõõmu sellest, et ehk naaaatukenegi on neil hea meel.

13.veebruar 1986.
Laulmine- harjutasime agiitbrigaadi laule. Matem- KT. Füüsika- labor.töö "5". Keemia- KT hinde sain teada- "4" (õnneks!!!). Kehka jäi ära. Kell 14.00 sõitsime kastiautos Zarjasse (kolhoosi nimi). Seelikutes ronisime autosse- missugune "etendus"! (ikka neidasamu laule laulma)

18.veebruar 1988, neljapäev.
Mis vahepeal on juhtunud: 15.01 sündinud kodaniku nimi on Margus. Mulle väga meeldib see nimi, ning mina saan tema ristiemaks! 13.02 avati Calgaris (Kanadas) XV olümpiamängud. Vaatasin avamist, ilus ja pidulik. Õhtuti vaatame võistlusi.

14.veebruar 1989, teisipäev.
Kõigele eelnevale jätkuks: käisin veel kord R-ga kinos (läksin, sest tahtsin ja tema tahtis, et ma läheksin). Ja ka selle järel sain ma võtta : "Kinod jäävad ära!" jne. Ühesõnaga, olen tugevasti endast väljas. Maret saab minust aru ja aitab mind- vähemalt moraalselt. Vanematega on vaid lahkhelid, ema riidleb, norib ka pisiasjade pärast....
Kodule on vastand kool (oli aegu, kui oli vastupidi): naeratan R-le, saan oma muredest Maiega rääkida, lollitada, naerda... Kodus olen kella 18ni täitsa rahulik, Maretiga kahekesi. Varsti hakkab sees kripeldama, sest kardan, et ütlen või teen midagi , mis emale ei meeldi... Ausõna, kardan... Ma ei taha tülisid! (nüüd loen ja imestan, mis põhjused tülitsemiseks! loodan, et ise lapsevanemana niimoodi ei käitu)

16.veebruar 1995, neljapäev.
A. hüppas teisipäeval mõneks minutiks sisse (mõni sõna ja paar suudlust), lubas, et tuleb kolmapäeval (st eile). Ei tulnud. Arvan, et see on seotud minu õppimisega... Nüüd ma juba tean, et täna ta ei tule. Homme sõidan bussiga Tartusse ja millal ma teda näen?... /---/ Vaatan kella ja natuke ikka veel loodan, et ehk ta siiski veel tuleb.... Tean, et ei tule... (no mis teha, polnud mobiili ega lauatelefoni :), aga jutt täitsa "sisutihe")

16.veebruar 2004, esmaspäev.
H. nuttis hommikul, sest mitte kuidagi ei tahtnud lasteaeda minna. Jaagupi sõnad: aitäh, emm, nämm; lehvitab ja da-daa, "jutustab" kasutades erinevaid silpe. Magamistoa trepist (nüüd lastetuba) tuleb jalad ees.

16. veebruar 2005, kolmapäev.
Paul oli meie pool ka õhtupoolikul (Sirli pani ta magama), Anton nagu tavaliselt 12ni ja Karla oli ka :) Õhtul käisime Hannesega hambapolikl. röntgenis (hammas 64), Maretiga Eedenis ja Ene pool (käisime haiget vaatamas).

SÜNNIPÄEV, SAUNASKÄIK JA MÕÕDUD.
Laupäev oli üks tore ja tegus päev. Kõigepealt: ei saa mainimata jätta, et tegemist oli puhkepäevaga (ehk siis- tööpäeva vastand!). Hommikupoolses osas olime Karla sünnipäeval, lapsed said mängida ja mürada, suured jutustasid niisama ning isegi tähtsatel teemadel (nt abiellumine :))
Üle pika aja sai korralikult saunas käidud (maal ikka). Oijah, kui hea tunne pärast oli!!! Kui kõik olid ihud puhtaks saanud, toimus üldrahvalik kaalumine ja mõõtmine. Kaalukategooriad jäid mul üles märkimata, ja kas see olekski viisakas , aga pikkused panen siin küll ritta:
1. Andres 182
2. Kalle 180
3. mina 171
4. papa 167
5. Aivi 161
6. mamma 157
7. Hannes 133
8. Jaagup 98
9. Hanna-Liina 94

11.veebruar 1986
Keemia kontrolltööst saan vist "kolme" (oh, oleks "neligi"!), süda nii valutab. Maretil käisid külalised (selgitus: tema oli kipsjalaga kodus). Ajalooõp. oli kuri, sest KT polnud meie klassis ühtegi "5". Homme koolis pidu. Näib, kuidas läheb.

12.veebruar 1987, neljapäev.
Teisipäeval sai terve klass ajaloos "kolmed" (peale Siiri), kõigil oli ainult 1 viga (mitte ühesugune!) , lõpuni ei jõudnud kirjutada. Ta täitsa narrib meid.
Kolmapäeval jäi pidu ära. Janile anti medal (koolis ikka, tehnika-valdkonnas, aga oleks võinud ju sellest konkreetsemalt kirjutada, eksju). Luuletusi lugesime 6.tunni ajal. Maie ja Alli kiitsid mu Tatjana kirja (Oneginile) esitust.
Täna käisime kehalises laagris suusatamas. Mate KT oli mul ainukesena "5", sain mat.õp-lt kiita, ka eesti keeles kiideti mu kirjandit.

"Obgonju ja daže Opel, u menja motortsek v pope "
oli eessõitva auto taga (pakiruumi) uksel . Ei mäletagi, et oleks venekeelset "auto-vaimukust" enne näinud :) Teeb tuju heaks :)
Mälumängu küsimus: Millise automargi jaoks oli see kleebis mõeldud? ;)

MU KEVAD algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmast ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.
/.../
Vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.
(Marie Under)

Kodus tunnen juba paar päeva, et hirmus külm on, kuidagi ei suuda üles soojeneda. Eriti jahe nurk tundub meie voodi juures olevat. Prr, külm on!!
Aga... juba on 9. veebruar, mis tähendab, et esimese kevadkuuni on jäänud vaid 3 nädalat :)

Täna mõtlen tavalisest rohkem Mareti pere peale, sest täna on nende peres ilus tähtpäev. ÕNNE! ÕNNE!

EESTI EUROLAULU valimine oli täna. Kuigi paljud peavad seda mõttetuks ja poliitiliseks ja mis veel, mulle meeldib laule kuulata. Tänane saade oli päris huvitav: vaimukad vahepalad ja omapärased miksimised ( nt Anne Veski ja Toe Tag laulsid koos), oli paar head laulugi... Minu "valik" oli Sweet Separation- omapärane ja tantsuline, esitajad kenad; isegi Inese laul hakkas juba natuke meeldima, ja Mr. Õige oli ka ilus (Maret arvab alati populaarsema laulu ära!). Positiivselt hämmastas rootslasest laulu autori ja esitaja (nime ei mäleta) sorav ja ilus eesti keel! Ta on Eestis 3 aastat elanud, aga keel selge! (tema laul oli selline romantiline serenaad, mis jäi ka viimaste hulka).
Aga saate lõpp ei olnud üldse huvitav- NO MIDA LAUL!? öeldakse sellise kohta. Ei meeldinud üldse, lauljaks tundmatu rootslane, kellel pole ilusat lauluhäältki!!! Kuskil kommentaarides (nädalapäevi varem) oli teemaks eurolaulude esitajate harkjalgsus, seal jõuti järeldusele, et mida rohkem jalad harki, seda kindlam olek, ja vist ennustati ka sellele Sandrale võitu... jah noh.... jama.
Tänasse õhtusse mahtus veel üks muusikaelamus- etv-s oli saade ABBAst. Mina sain ainult vahete-vahel köögist kiigata ja poiste jutu vahel midagi natuke kuulata, siiski puudutasid need laulukatkendid mingit soppi mu sees. Ikka ja jälle lähevad hinge :) Enamus sõnumist läheb must mööda (olen jah selline ing.keele võhik :S), aga meloodia- see jääb kriipima. Panin mõttes veel ühe esitaja oma lemmikute nimistusse: A-HA, Elton John, Phil Collins, ABBA... (siin on ideid mu järgmise sünnipäeva jaoks:D)
Nojah, mis eurolaulusaates veel head oli: nõuanne masenduse (vist?) vastu aitavad valgusteraapia, uus hobi, tants. Õige ta on. Mida prooviks?
Täna tegin Hannese pikaajalisel nõudmisel kakaokisselli, tuli 5 portsu, enne sööma asumist mõtlesime Hannesega läbi, kuidas jagamine toimub: 2 talle, 2 vennale ja 1 mulle (issile jätmisest ei tuleks niikuinii midagi välja; kes suudaks terve päeva seda 1 magustoitu vaadata ;)?). Tulemus: Hannes sõi 3, meie Jaagupiga kumbki 1. Tegelikult me rohkem poleks tahtnudki, aga Hans oleks lõdvalt veel vähemalt 1 ära söönud ...
Ja üldse tunnen ma üha rohkem, kuidas Hans püüab oma tahtmist saada. Ta võib küsida (nt kas ta prahti võiks põletada?), aga olenemata vastusest teeb ikka nii nagu heaks arvab. Pedagoogid (ja muidu kogemustega emad), mis värk on?!

"PANN" ei läinud täna mingil moel käima, Andres proovis nii ja naa. Mis kutu-see kutu :( Kahju küll.
Nüüd viimasel ajal oleme sõitmised-asjatamised-laste transportimised kuidagi joonele saanud ja nagu ei oskagi enam ilma autota. Kui ilm nüüd ei soojene, siis natuke jamaks läheb. Aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kooli ja tööle peame me kõik kuidagi saama, isegi Jaagup ;) Paar viimast korda on ta juba nututa hakkama saanud! Küsimusele, miks ta nutab, vastab ikka: "Ei tea." Aga isegi nendel nutuga jäämise päevadel on ta mulle kodus rääkinud, et meeldib Karla pool ja järgmisel päeval läheb jälle sinna :)
Käsitööalastel seltskondlikel koosviibimistel pole ma ka ammu olnud: eelmisel nädalal olin oma kooli-kodutöödega hädas, sel kolmapäeval hakkas lund sadama (Andres jõudis vastu ööd alles koju) ja täna oleks autota raske lapsi kuhugi viia, et Suurel Käsitööpäeval osaleda. Üritasin oma heegeldust siis nikerdada: lõpuks läksin närvi (käsitöö peaks rahustama, eksole), sest ühel (nimesid siin ei nimeta) oli vaja mu seljas ja heegeltööl ronida, teine "laulis" hommikust saati: "Emme, mine proovi auto käima saada." Küll on raske, kui lapsel pole midagi teha, asju ka ei osteta, lapsekestega ei mängita jne jne :P
Huvi pärast vaatasin, kui kaugele ahelkiri jõudnud on: järg on Anniki http://isetehtud.blogspot.com/ (39.) käes, eks näis kas tuleb järge veel.
Ja veel: eile oli vahva koosistumine meie pool (sünnipäeva puhul ikka), selline sõbralik õhkkond (mitte et tavaliselt ebasõbralik oleks olnud), ja lapsedki said rahumeelselt koos oldud (mõningate pisikeste eranditega :P). Hannesel on juba paar päeva väga mõnus ja soe koobas poiste tuppa meisterdatud ja see on tal tõepoolest ülihea ning toimiv nikerdis. Eilegi oldi seal enamus ajast (ja vaikselt!!!). Lausa sõnatuks võtab :D