EESTI EUROLAULU valimine oli täna. Kuigi paljud peavad seda mõttetuks ja poliitiliseks ja mis veel, mulle meeldib laule kuulata. Tänane saade oli päris huvitav: vaimukad vahepalad ja omapärased miksimised ( nt Anne Veski ja Toe Tag laulsid koos), oli paar head laulugi... Minu "valik" oli Sweet Separation- omapärane ja tantsuline, esitajad kenad; isegi Inese laul hakkas juba natuke meeldima, ja Mr. Õige oli ka ilus (Maret arvab alati populaarsema laulu ära!). Positiivselt hämmastas rootslasest laulu autori ja esitaja (nime ei mäleta) sorav ja ilus eesti keel! Ta on Eestis 3 aastat elanud, aga keel selge! (tema laul oli selline romantiline serenaad, mis jäi ka viimaste hulka).
Aga saate lõpp ei olnud üldse huvitav- NO MIDA LAUL!? öeldakse sellise kohta. Ei meeldinud üldse, lauljaks tundmatu rootslane, kellel pole ilusat lauluhäältki!!! Kuskil kommentaarides (nädalapäevi varem) oli teemaks eurolaulude esitajate harkjalgsus, seal jõuti järeldusele, et mida rohkem jalad harki, seda kindlam olek, ja vist ennustati ka sellele Sandrale võitu... jah noh.... jama.
Tänasse õhtusse mahtus veel üks muusikaelamus- etv-s oli saade ABBAst. Mina sain ainult vahete-vahel köögist kiigata ja poiste jutu vahel midagi natuke kuulata, siiski puudutasid need laulukatkendid mingit soppi mu sees. Ikka ja jälle lähevad hinge :) Enamus sõnumist läheb must mööda (olen jah selline ing.keele võhik :S), aga meloodia- see jääb kriipima. Panin mõttes veel ühe esitaja oma lemmikute nimistusse: A-HA, Elton John, Phil Collins, ABBA... (siin on ideid mu järgmise sünnipäeva jaoks:D)
Nojah, mis eurolaulusaates veel head oli: nõuanne masenduse (vist?) vastu aitavad valgusteraapia, uus hobi, tants. Õige ta on. Mida prooviks?
Täna tegin Hannese pikaajalisel nõudmisel kakaokisselli, tuli 5 portsu, enne sööma asumist mõtlesime Hannesega läbi, kuidas jagamine toimub: 2 talle, 2 vennale ja 1 mulle (issile jätmisest ei tuleks niikuinii midagi välja; kes suudaks terve päeva seda 1 magustoitu vaadata ;)?). Tulemus: Hannes sõi 3, meie Jaagupiga kumbki 1. Tegelikult me rohkem poleks tahtnudki, aga Hans oleks lõdvalt veel vähemalt 1 ära söönud ...
Ja üldse tunnen ma üha rohkem, kuidas Hans püüab oma tahtmist saada. Ta võib küsida (nt kas ta prahti võiks põletada?), aga olenemata vastusest teeb ikka nii nagu heaks arvab. Pedagoogid (ja muidu kogemustega emad), mis värk on?!