28.juuni 1987, pühapäev
Käes on 2.pühapäev siin laagris ("Orljonok"). Hommikul oli väga meeldiv üllatus : pärast võimlemist läksime vette. Ohoo! Jahe küll, aga Patškovka jõest soojem. (hea võrdlus küll: üks on oja moodi jõgi ja teine meri :D )
Kell 9 algab autasustamine, ja üldse on täna suur pidupäev- festivali lõpetamine. (minu mäletamist mööda erinevaid rahvusi tutvustav "värk")
Nüüd on see läbi (pidulik osa). Isegi mina sain kiituskirja (seto värk läks isegi seal "peale" :D). Käisime jälle ujumas.
Paljudel on halb olla, aga mina tunnen ennast küll väga hästi.

28. juuni 1988, teisipäev.
Täna on teine ekskursioonipäev. Bussiga sõitsime mööda linna, käisime Piskarjevskaja surnuaial, Ermitaažis (küll oli vaatamist!) ning hulkusime mööda linna, millele järgnes seiklemine metrooga.( ekslesime, sest sõitsime vale rongiga- vist oli nii)
Kui kell 22 (!) jõudsime lõpuks kooli (ehk ööbimiskohta), siis tuli isegi naer peale. Ermitaažis ja linnas olid minuga Maret, Ene, Karin, Vaike ja Olga ehk "väikesed" nagu õp. T.H neid nimetas. Ja kui õnnelik viimane oli, kui ta nägi, et kõik "väikesed" on elus ja terved. Selle päeva jooksul saime palju jäätist süüa, gaseeritud vett juua, ja linna nägime ka! (omal nahal saime tunda)
Kuigi olime puruväsinud, mängisime enne uinumist veel tükk aega palli, ja jälle kujunes sellest hästi lõbus olemine.

28. juuni 1989, kolmapäev.
Leo läks sõjaväkke. Meile ütles, et saatma saab tulla kell 14, aga siis selgus, et kell 13 läks juba minema. Nii me ei saanudki talle lehvitada (olime pettunud)...

KOLM POISSI
Täna oli jälle üpris palav ilm ja ma peitusin koju. Õnneks polnud suurt vajadust kuhugi liikuda ka ja nii me (3 poissi ja mina) kodus tegutsesimegi. Jällegi peab tõdema, et pole suurt vahet, kas 2 või 3 poissi liigub ringi. Igal juhul on lõbusam, põnevam. Magama mindi eile õhtul ilma sunnita, kõik vajusid riburada pikali :) ,täna mängisid, vaatasid raamatuid, multikaid, mürasid, isegi sõid. Karl oli õhtul lahkudes väsinud ja nii kurb, et... ("Nado, Fedja, nado!")

27.juuni 2003, reede.
Kell 15 startisime kodunt, ostsime õlleleiba (kalja tegemiseks), Sepa turult saime Jaagupile mütsikese. Olime M. kooli kokkutulekul 17.30-20.00. Silvi kinkis mulle (teise) poja puhul gerberad, vallavanem tänukirja, raamatu ja lilled. Rääkisin oma kunagiste kolleegidega (hästi natukene), pildistatud nendega ei saanudki... Sõbrad on kaugeks jäänud...

Lapsed.
J (3,5 kuud) püüab kõhule saada, aga jääb poolel teel kinni. Ta naeratab Kol-s kukekesele (kummist mänguasi) ja kodus tapeedi-kutsudele. Poiss "liigub" roomates 90 kraadi ja ka sirgelt, otse. Tavaliselt jääb teele maha 2 lompi :D
H (5a 7k) lausub targalt-naljatlevalt: "Lapsekesega peab mängima!" (st. temaga)

27. juuni 2005, esmaspäev.
Hommikul oli õppesõit (5. kord) ja õhtul autokoolis loengul. H sõitis mammaga bussiga Värskasse.

27.juuni 1987, laupäev.
Kodus pestakse vist pesu, sest on laupäev. Aga siin (laager "Orljonok" Musta mere ääres) ei saa küll aru, mis päevaga on tegemist. Kõik päevad on ühtemoodi.
Meie "tünni" (elasime tünnikujulistes majakestes) 11 tüdrukust on nüüd üks juba teist päeva isolaatoris, kuna tal oli palavik.
Hommikul olime kirjanduslikul e raamatusõprade kontserdil ja nägime Pihkva delegatsiooni õpilasi (olime erinevates laagriosades). Rääkisin nendega ja kõik tõdesime, et tahaks juba koju (kodunt lahkusime 5.juunil).
Saime paar korda supelda, vesi on üpris jahe. Nüüd olen meres käinud 5 korda.

27.juuni 1988, esmaspäev.
Hommikul kell 6 kogunesime kooli juurde ekskursioonisõiduks. Buss tuli hiljem. Bussijuhtidega ei vedanud, ka õpetajad ütlesid seda. Reisiseltskond: 6 õpetajat (T.H, L.A, M.B, M.S, E.O ja ?O), 25 õpilast (meie klassist vaid tüdrukud (Kaja puudus), sest poisid olid sõjaväe-laagris). Bussijuhid võtsid muud rahvast lisaks (kui erinev see kõik tänapäevaga võrreldes).
Kõigepealt käisime ööbimiskohas (mingi kool nr 135). Seejärel ekskursioonibüroo juurde (õpetajad ajasid asju, meie istusime Neeva ääres) ja siis laevasõit Petrodvoretsi, kus sai 2,5 tundi ringi kõndida. Meie Maiega jalutasime mööda parki, jahutasime jalgu vee sees, sõime kumbki 3 jäätist, käisime muuseumis... Kõrvetav päike ning võimatu kuumus väsitas niivõrd, et keegi ei viitsinud pärast linna jalutama minna. Ostsime poest natuke süüa ning õhtul mängisime spordisaalis (seal me magasimegi) palli.

ENDAST

Täna kirjutan endast, mõeldes endale , egoist nagu ma natuke olen :P
1. Mulle meeldib muusika. Olen laulnud koolipõlves ja kolleegidega koos ansamblis (!) , aga tegelikult tunnen, et laulda ma ei oska. Ja seda enam imestan, kuidas kunagi natuke ikka oskasin :O Nüüd püüan saada "kaifi" kuulamisest. Ei ole mul mingeid muusikakogusid, pole ma eriti kursis maailma klassikaga või tänapäeva trendidega, aga muusika kui selline köidab mind. Praegu kuulan M. Bojarski plaati, millel on 2 väga tugevalt hinge puudutavat lugu: "Spasibo, rodnaja" ja "Zelenoglazoje taksi". Ja mul pole aimugi, miks silm läheb märjaks... (Esitaja on mu lemmik noorpõlvest saati ("Musketärid"), eelmisel aastal nägin teda taas telekast, oh, vanaks on temagi jäänud. Aga ikka väga sümpaatne:))
Samasuguselt tugev mõju on Phil Collinsi lauludel ja Cheri ja veel, ja veel, ja veel...... Lummav. Endasse mattev. Lõpmatuseni.

2. Mul on väga-väga vedanud oma õega. Seda on raske sõnadesse panna, ja raske on välja öelda (miks küll ei oska?)... Tema on mind tohutult aidanud ja aitab ikka veel. Igatmoodi. Sõbralikud, asjalikud, realistlikud, abivalmid nõuanded , laste hoidmine, õppimisel ja tööalaselt ja mida kõike veel- tugev tugi igatpidi. Ma tean, et ma ei suuda mitte iialgi samaga vastata, kuigi tahaksin. Tänagi võttis meie 2 jõmpsikat maale kaasa (ööbima ka). Loodan, et ta ei pea seda kahetsema. Vähe tal tööd veel...
Ma ei kasuta oma õde ära, kuigi niimoodi võib see tunduda küll. Teadmata kasutan ära?
Ja uhkust saan õe pärast tunda! Ausalt. Tema on mitmel alal võimekas, õpihimuline, tegija. Alati on hea meel temast teistele rääkida!
Hingesugulane, südamesõbranna? Kumbki pole see õige sõna, aga nii üht kui teist- mu kallis õde!

3. Mulle meeldib linnas elada. Mitte Tallinnas , Tartu kesklinnas või Annelinna korteris, aga just niimoodi nagu meil elamine on. Elame küll Tartus, aga vanas ahiküttega puitmajas rohelise ümbruse, aialappide, öösel laksutava ööbiku, tiigil ujuva pardipaari ja suvel maja all elavate siilidega. Siit üks sammuke veel parema elu poole oleks oma majake oma õuega. See võibki unistuseks jääda.
Mulle tohutult meeldib maaelu: vabadus, sõltumatus, avarus, õhk, vaikus, rahu. Sagedased nädalavahetused Kol-s on heaks vahelduseks ja tuletavad maaelu meelde (noh lapsepõlves sai maatööd ikka tehtud, karjaski käidud, kuigi olen linnatüdruk) . Maainimest minust ei saaks: kui tuju tuleb, nokitsen aialapil või lähen lähedaste-sugulaste juurde või juuksurisse, kümne minutiga jõuan arsti juurde või tööle jne. Mugavused. Ju ma olen mugav inimene. Ja liiga laisk maainimese kohta :)