ENDAST
Täna kirjutan endast, mõeldes endale , egoist nagu ma natuke olen :P
1. Mulle meeldib muusika. Olen laulnud koolipõlves ja kolleegidega koos ansamblis (!) , aga tegelikult tunnen, et laulda ma ei oska. Ja seda enam imestan, kuidas kunagi natuke ikka oskasin :O Nüüd püüan saada "kaifi" kuulamisest. Ei ole mul mingeid muusikakogusid, pole ma eriti kursis maailma klassikaga või tänapäeva trendidega, aga muusika kui selline köidab mind. Praegu kuulan M. Bojarski plaati, millel on 2 väga tugevalt hinge puudutavat lugu: "Spasibo, rodnaja" ja "Zelenoglazoje taksi". Ja mul pole aimugi, miks silm läheb märjaks... (Esitaja on mu lemmik noorpõlvest saati ("Musketärid"), eelmisel aastal nägin teda taas telekast, oh, vanaks on temagi jäänud. Aga ikka väga sümpaatne:))
Samasuguselt tugev mõju on Phil Collinsi lauludel ja Cheri ja veel, ja veel, ja veel...... Lummav. Endasse mattev. Lõpmatuseni.
2. Mul on väga-väga vedanud oma õega. Seda on raske sõnadesse panna, ja raske on välja öelda (miks küll ei oska?)... Tema on mind tohutult aidanud ja aitab ikka veel. Igatmoodi. Sõbralikud, asjalikud, realistlikud, abivalmid nõuanded , laste hoidmine, õppimisel ja tööalaselt ja mida kõike veel- tugev tugi igatpidi. Ma tean, et ma ei suuda mitte iialgi samaga vastata, kuigi tahaksin. Tänagi võttis meie 2 jõmpsikat maale kaasa (ööbima ka). Loodan, et ta ei pea seda kahetsema. Vähe tal tööd veel...
Ma ei kasuta oma õde ära, kuigi niimoodi võib see tunduda küll. Teadmata kasutan ära?
Ja uhkust saan õe pärast tunda! Ausalt. Tema on mitmel alal võimekas, õpihimuline, tegija. Alati on hea meel temast teistele rääkida!
Hingesugulane, südamesõbranna? Kumbki pole see õige sõna, aga nii üht kui teist- mu kallis õde!
3. Mulle meeldib linnas elada. Mitte Tallinnas , Tartu kesklinnas või Annelinna korteris, aga just niimoodi nagu meil elamine on. Elame küll Tartus, aga vanas ahiküttega puitmajas rohelise ümbruse, aialappide, öösel laksutava ööbiku, tiigil ujuva pardipaari ja suvel maja all elavate siilidega. Siit üks sammuke veel parema elu poole oleks oma majake oma õuega. See võibki unistuseks jääda.
Mulle tohutult meeldib maaelu: vabadus, sõltumatus, avarus, õhk, vaikus, rahu. Sagedased nädalavahetused Kol-s on heaks vahelduseks ja tuletavad maaelu meelde (noh lapsepõlves sai maatööd ikka tehtud, karjaski käidud, kuigi olen linnatüdruk) . Maainimest minust ei saaks: kui tuju tuleb, nokitsen aialapil või lähen lähedaste-sugulaste juurde või juuksurisse, kümne minutiga jõuan arsti juurde või tööle jne. Mugavused. Ju ma olen mugav inimene. Ja liiga laisk maainimese kohta :)
Täna kirjutan endast, mõeldes endale , egoist nagu ma natuke olen :P
1. Mulle meeldib muusika. Olen laulnud koolipõlves ja kolleegidega koos ansamblis (!) , aga tegelikult tunnen, et laulda ma ei oska. Ja seda enam imestan, kuidas kunagi natuke ikka oskasin :O Nüüd püüan saada "kaifi" kuulamisest. Ei ole mul mingeid muusikakogusid, pole ma eriti kursis maailma klassikaga või tänapäeva trendidega, aga muusika kui selline köidab mind. Praegu kuulan M. Bojarski plaati, millel on 2 väga tugevalt hinge puudutavat lugu: "Spasibo, rodnaja" ja "Zelenoglazoje taksi". Ja mul pole aimugi, miks silm läheb märjaks... (Esitaja on mu lemmik noorpõlvest saati ("Musketärid"), eelmisel aastal nägin teda taas telekast, oh, vanaks on temagi jäänud. Aga ikka väga sümpaatne:))
Samasuguselt tugev mõju on Phil Collinsi lauludel ja Cheri ja veel, ja veel, ja veel...... Lummav. Endasse mattev. Lõpmatuseni.
2. Mul on väga-väga vedanud oma õega. Seda on raske sõnadesse panna, ja raske on välja öelda (miks küll ei oska?)... Tema on mind tohutult aidanud ja aitab ikka veel. Igatmoodi. Sõbralikud, asjalikud, realistlikud, abivalmid nõuanded , laste hoidmine, õppimisel ja tööalaselt ja mida kõike veel- tugev tugi igatpidi. Ma tean, et ma ei suuda mitte iialgi samaga vastata, kuigi tahaksin. Tänagi võttis meie 2 jõmpsikat maale kaasa (ööbima ka). Loodan, et ta ei pea seda kahetsema. Vähe tal tööd veel...
Ma ei kasuta oma õde ära, kuigi niimoodi võib see tunduda küll. Teadmata kasutan ära?
Ja uhkust saan õe pärast tunda! Ausalt. Tema on mitmel alal võimekas, õpihimuline, tegija. Alati on hea meel temast teistele rääkida!
Hingesugulane, südamesõbranna? Kumbki pole see õige sõna, aga nii üht kui teist- mu kallis õde!
3. Mulle meeldib linnas elada. Mitte Tallinnas , Tartu kesklinnas või Annelinna korteris, aga just niimoodi nagu meil elamine on. Elame küll Tartus, aga vanas ahiküttega puitmajas rohelise ümbruse, aialappide, öösel laksutava ööbiku, tiigil ujuva pardipaari ja suvel maja all elavate siilidega. Siit üks sammuke veel parema elu poole oleks oma majake oma õuega. See võibki unistuseks jääda.
Mulle tohutult meeldib maaelu: vabadus, sõltumatus, avarus, õhk, vaikus, rahu. Sagedased nädalavahetused Kol-s on heaks vahelduseks ja tuletavad maaelu meelde (noh lapsepõlves sai maatööd ikka tehtud, karjaski käidud, kuigi olen linnatüdruk) . Maainimest minust ei saaks: kui tuju tuleb, nokitsen aialapil või lähen lähedaste-sugulaste juurde või juuksurisse, kümne minutiga jõuan arsti juurde või tööle jne. Mugavused. Ju ma olen mugav inimene. Ja liiga laisk maainimese kohta :)
posted by Anneli at 11:45 AM
3 Comments:
Ametlik õde istub ja punastab ja häbeneb - nu i skazanula nüüd. Väga ülepaisutatud sai su 2. punkt.
Linnas on omad mugavused jah. Näe - maakas nagu olen - ärkasin täna jälle kuke ja koidu ajal, et linna vurada. Linnas põõnates oleks veel vähemalt 1,5 tundi maganud. Raudselt :)
TÄPSUSTUS: mitte üks raas pole liialdatud.
Tead, Anneli, su õde võib olla väga hea inimene, aga see kõik kajastub just ka sinu enda juures. Kuigi ma tunnen sind ju üsna põgusalt, jäi kohe silma, kui lahke ja "avara hingega" (nagu harilikult öeldakse venelaste kohta) sa oled. Eelmisel õppeaastal (2004-2005) olid just sinu mu elupäästja, kui võtsid mu poissi mõnel korral nädalas hoida. Kuigi see pole asja juures määrav, vaid kõik muu. Koos sinu punastest tellistes pliidiga ja armsalt küdeva ahjuga talvehommikul.
Post a Comment
<< Home