LAINED. Reedel käisime Enega üle pika aja Auras, väga lõõgastav ja värskendav oli olla. Suurde basseini läksime sel ajal, kui kedagi seal enam polnud. Vesi oli laudsile, helesinine , ja meie ujusime laineid tekitades ning tsintsilja-laulu kuulates (tegelikult oli ikka Koit Toome laul ja sõnad umbes nii: "...kell kolm, siin sillal ja.....", aga kuna Koidul diktsiooniga väiksed problad, siis nii ta meile kostuski :D). Ja pesemas olles kustutati korraks kõik tuled ära, nii et oli päris omapärane elamus. Meie olime vist päris viimased külastajad ka :D
Reedel oli veel lainete tekitajaid: meie tiigil (ametlikult küll enam mitte meie tiik) ujusid 2 parti, emane ja isane. Nii ilus oli aknast vaadata.
Meeleolulained on aktuaalsed. KJ sujus juba päris kenasti, aga mõtted eelolevatele haiglapäevadele ei lase rahulikult olla. Muutun närviliseks, kõrvalt näen, aga talitseda ei suuda. Kuidas koduigatsusega võidelda (tean juba ette, mida ma enne uinumist seal tunnen), kuidas protseduurid üle elada, kuidas meespere oma (kooli)töödega hakkama saab? :S Kuidagi ikka ... Õnneks tänagi käis Maret oma famiiliaga siin ja see teeb ikka meele rõõmsaks.