SÜÜJALE PANDAS ETTE, VIDÄJÄLE TAADÕ.
Oma lugematuid paberihunnikuid sorteerides (kõike minema visata siiski ei saa; järsku läheb vaja :P ) , leidsin järjekordse "vajaliku" paberi, millel trükitähtedega ja mõningate vigadega kirjas H. lemmiksöögid aastast 2004 (vist). Kirjutajaks oli H. ise, sest meil oli päevakorras lapse niru söögiisu ja emme oskamatus (tahtmatus ka) laveerida ainult 10 erineva toidu vahel. Nimekirjast jäid mauistused ja magustoidud välja (minu nõudel, sest selles polnud probleem :)) , nimekiri näeb välja selline: boršisupp, kaerahelbepuder, makaron, kanakoib, kala, oasalat, pihv, šnitsel, kartul, frikadellisupp, vorst, makaronisupp. Neid asju meie laps sõi, ülejäänuga oli keerulisem (olenes kes-teab-millest).
Aasta pärast tõmbas keegi :P (nimesid me ei nimeta) osa maha, ja järgi jäi: makaron, kanakoib, boršisupp, kartul, oasalat, kala, šnitsel, kaerahelbepuder, pihv. Kaua veaks välja, kui esmaspäeval sööksime makaroni, putru ja kala, teisipäeval kana, boršisuppi, kartulit, kolmapäeval oasalatit, šnitslit, pihvi. Neljapäevast siis uuesti makaron, puder......
Aasta 2007: kartulid, boršisupp, muna, kana, kala, tatrapuder, kaerahelbepuder, friikartul.... Oivaline. Samas poiss vahepeal hädaldab, et koolis liiga tihti antakse kartulit. Suppe sööb ju ka (tegelikult tähendab see kartuli ja liha noppimist supist).

PUU NÄGE KA KASUMISE PÄÄL VAIVA.
Eelmisel aastal said papa Harri sünnipäeva paiku kõik üle mõõdetud. Nii otsustasin traditsiooni jätkata ja põngerjate pea kohal uksepiidale kriipsukesed tõmmata. Tegelikult oli Hannes u paar kuud tagasi korraliku mõõtmise juba korraldanud: nimed, vanused, kriipsud kõik näha.
Niisiis, AD 2007: J. 105 cm (+7), H. 139 cm (+6), HL 100 cm (+6). Mamma arvas, et võiks üle kontrollida (ehk on kasvanud või hoopis lühemaks jäänud), aga tema pikkus ikka sama 157 cm.
Ja seepärast ei hakanud ühtki teist täiskasvanut üle mõõtma- ju nende pikkused ka samad.
Kaaluma olid nõus tulema J (19 kg) ja HL (13 kg). H oleks nõustunud pärast mind oma kaalu avalikustama. Tegelikult teame niigi, palju tal seda on :), aga minu kehakaalu avalikustamine ei teeks päeva paremaks :(

9. veebruar 1994, kolmapäev.
Kell on 01.50.
Vilistlasõhtu (5.02) möödus päris hästi. Esinemised (näitetükid) olid head, kiidan ikka Maretit, kes oli taas tubli ja julge. Naerda sai päris palju! Isegi filmimehed olid kohal, ja pühapäeval näitaski AK-s natuke. Sel aastal kirjutati mitmes ajalehes meie koolist. Vilistlasi oli kohal u 60, lisaks külalised, õpetajad, ajakirjanikud, nii et kokku u 100. Meie klassist olime kohal 8kesi: mina, Alli, Kaja, Leena, Jan, Riho, Leo, Heino. Oli lõbus, tantsisime palju. Pidu lõppes kell 24.

9.veebruar 1987, esmaspäev.
Laupäeval (7.02) valmistusime 11.klassiga vilistlasõhtuks. Esinemine läks päris hästi. Maie oli Lõvi osas (mis tükiga me seekord välja tulime? kes teab?), pärast esinemist läks ta kohe DK-sse (= kultuurimajja). Vilistlaspeol oli vähe rahvast, ehk 30 ringis. Tantsisime, lõbutsesime kella 1.00-ni, magama sain pool 2 (suur vend tõi autoga koju). Allile kinkisin albumi, pastaka, šokolaadi ja omatehtud postkaardi.
Pühapäeval (8.02) ärkasin 10.30, käisin linnas oma fotodel järel.
Praegu on ema ja isa vanaema, -isa juures, päris kauaks on jäänud. Tarvis veel luuletus pähe õppida.
Viimati nägin unes: 1) sõdurid mängisid õues lumesõda, mina olin eemal pikas valges kleidis. Üks sõdur saatis mulle lumepalliga suudluse. Pall lendas vastu mu suud. 2) Irene pakkus mulle kutsikat. Väga pakkus, aga ma ei saanud vastu võtta, sest mul on ju Pätsu (kuidas ma saaks asemele võtta?) Ägedad unenäod, mis muud.
Ema-isa tulid koju. Ema lausus:" Vanaisa on täitsa läbi."

KES TÕBIST TIID, KU TA EI OHI.
Tahaks kirjutada kõigest ja pikalt, aga ... on`s seda vaja? Miks ka mitte: kirjutan seda, mida heaks arvan. Paarikümne aasta pärast saavad kodu-uurijad siit ainest või meie suguvõsa uurijad fakte :)
Täna möödus päev üpris argisena, hommikupoolikul oma poistele lisaks (J jätsin koju, külm ilm ja üldse . Eile valutas tal lasteaias kõht.) ka Kirke. Täiesti tavaline päiksepaisteline talveilm. Ka päeval kaebas J kõhuvalu, aga õhtul oli päris sõnakehv :( Kõht iseenesest pehme, palavikku pole ja sees on kuulda mulksumist- arvan siiski, et jälle gaasivalu. Peaks perearstile rääkima. Mõtlema paneb praegune pikaajaline periood, tavaliselt gaasid väljuvad ja valu lahtub, aga nüüd... Õhtusöök (omast arust tervislik ja meie pere enamusele sobiv ühepajatoit) sisaldas kapsast, see andis ka "kõhumulle" juurde.
Söögiga on jälle jätkuvalt peamurdmist. Tingimused: J-l ja A-l tekib ohtralt gaase, A ja mina ei tohi teravat-rasvast-haput-praetud toitu, H meil üleüldine toitude valija, kehv sööja. Mis peaks sobima? Ühepajatoidu juurde veel tagasi tulles. Tegin ka kotlette. Tulemus: A ja J sõid kõike, H sõi kotlette ja kartulit (ühepajatoidust), mina ainult hautist. Eks homme nuputan uuesti :S
Mul tuleb söögiisu tagasi, kõht on üldiselt pool-tühi (või pool-täis). Püüan veel vastu pidada ja vajalikul kombel, tasa ja targu, süüa (st ebasobivat mitte, tihti ja väikesed kogused). Haiglamenüüst võtsin üle näkileivad ja jogurtid, lisaks joon palju teed, katsetan puuviljade söömist (banaan sobib hästi, õuna proovisin 1 ampsu), eile nautisin lõhesuppi (nämm-mämm) ja täna sedasamust ühepajatoitu. Keefiri joon ka, päris mehiselt, aga seda tulemust nagu varem ( pool klaasi seda jooki sundis mind peatselt wc külastama) enam pole. Pühapäeval jõin terve liitri ära (et kõht läbi käima hakkaks)- vajalikku tulemust polnud. Seda parem- nüüd saan hakata rahulikult keefiri jooma :)
Magan ikka veel diivanil, et kellegil poleks võimalust juhuslikult vastu kõhtu puudutada ega lüüa (lapsed ju ikka siplevad; mõni tuleks öösel võimalusel minu juurde magama). Täna öösel sain väga hästi (mugavalt) küljeli magada, nii et asi paraneb. Ja kõht plaastrite all sügeleb :)
Õhtul tekkis kahjuks migreeni-laadne valu, mis on üpriski loogiline jätk eelmiste päevade käigule. Pidin ikka lahustuvad tabletid sisse jooma, ja õnneks pärast mõningat pikutamist olin jälle teovõimeline. Kollane jume püsib, kuigi minu arust natuke on ikka tagasi läinud. Häda nende hädadega :S
Isa olukord on stabiilne, päevi täidavad kõikvõimalikud protseduurid. Maret ja Martin käisid õhtul vaatamas, aitasid tal pead pesta. Õhtul rääkisin isaga telefonitsi, ta oli positiivne nagu alati. Helistamised ja külastamised on kooskõlastatud: kui mõni aparaat isa juures müriseb, ei saa ta kõnele vastata, mitu korda pole mõtet "tülitada" (sugulasi ju hea hulk), ja vaatama püütakse minna hajutatult :) Süsteem peab olema :)