Eile õhtul sattusin ühe filmi algust nägema... Õmblesin- kombineerisin oma voodile lina, teleka jätsin taustaks mängima. Pealkiri "Meri minu sees" ei lubanud midagi erilist, sest üldiselt ma ei armasta (kardan?) filme merest, laevaõnnetustest jms. Võib olla kummitavad ikka veel "Titanicu" vaatamise emotsioonid... See selleks.
Antud film oli võrratu, liigutav, südamlik! Teema, näitlejad, ülesehitus, muusika- super! Nautisin täiega. Pisaratega... Nüüd on kahju vaid sellest, et polnud võimalik endale lindistada :(
Täna otsisin netist valmistajamaad ja -aastat ning "avastasin", et veel mõnele on film meeldinud (vaata autasusid):

MERI MINU SEES (Mar Adentro, Hispaania/Itaalia/Prantsuse 2004)

R: Alejandro Amenabįr. O: Javier Bardem, Belén Rueda, Mabel Rivera jt.
Draama.

14 Goyaga, Kuldgloobusega, Oscariga ja Veneetsia filmifestivali Hõbelõviga tunnustatud film räägib 28 aastat halvatuna lamanud Ramón Sampedro võitlusest oma õiguse eest surra. Tegemist on väga elujaatava teosega, mis ei mõju sugugi võltsilt ja ahistavalt. Muide, koduses Hispaanias käidi katoliiklike kirikuisade poolt taunitud teost vaatamas peamiselt kahel põhjusel: legendaarsest vasakpoolsete suguvõsast pärit peaosatäitja hämmastav ümberkehastumisvõime ja et filmi lavastaja on homoseksuaal.

Hispaania menurežissööri Alejandro Amenabari neljas täispikk filmilavastus on tema senistest filmiprojektidest kõige realistlikum ja argipäevasem. Sampedro ei olnud ise füüsiliselt võimeline enesetappu sooritama, sestap taotles mees aastaid Hispaania kohtult luba halastussurmaks. Palve jäeti rahuldamata ja 1998. aastal aitas üks Ramóni sõpradest tal vaevadest vabaneda. Film ei ole seisukohavõtt eutanaasia poolt või vastu, pigem on see mõtisklus üksikisikust, kes ihkab elada, ent kes kujunenud olukorrast tingituna valib surma. Halvatuks jäi Ramón pärast kaljult madalasse vette sukeldumist.