TAARKA
Eilne päev oli vihmane, sombune, unine... Miski ei edenenud... Püüdsin koristada- noh, ei sujunud. Sõime kerget sööki (arbuus, suvikõrvits jms), sest nädalavahetusel sai küllalt priskelt toitutud. Reede- pühapäev möödus maal, kuhu oli kokku tulnud 4 peret (Saaremaa-rahvas ka), mehed panid telekatuppa uue põranda, lisaks vahetas A. 3 autol õli, käidi seenel ja saime neid kukekaid puhastada, puhastada ja puhastada. Ämbrite kaupa. Aga nüüd on talveks sügavkülmas mitu karpi kuldseid seeni :)
Veel eilsest: sain teada, et eelmisel nädalal sündis tuttavatel pisike tütar :)
Ja väga meeldivaks üllatuseks oli selge taevaga õhtune ilm, tänu millele käisime Maretiga kirmaskil ja "Taarka" filmi vaatamas. Kõik Raekoja platsil. Tunniajasel kirmaskil esines suur ühiskoor (Meremäe, Värska, Obinitsa, Tartu jt koorid), mõned kargused vahepeal :) Väga võimas!
Ja siis film... Rahvast oli terve Raekoja plats täis. Vaadati vaikselt (lausa hämmastav ja võimas!) Esimene setukeelne mängufilm (eestikeelsete subtiitritega :P) Maailma esilinastus. Põnev. Näitlejad- väga hea töö! Ain Mäeots režissöörina- pole paha esimese korra kohta. Linal nägin Helenat ja suurt hulka tuttavaid, aga vennapoegi ei tundnudki ära. Rahvariietes ja massistseenis- ei jää kohe silma. Tunded siiski vastakad. Minu jaoks oli filmis liiga palju roppusi, ma arvan, et võiks vähemaga läbi saada. Aga filmi loojad armastavad markantseid stseene, inimesi jne Ja võib tõesti arvata, et Hilana Taarka oli teistest erinev.
Siin om pal`lò filmist ja lauluimäst hindäst juttu.

KUIDAS MA FILME EI VAATA.
Eile õhtul sättisin poisse magama. Telekast algas film Kariibi mere piraadid: Musta pärli needus. Paari katkendit olin kunagi näinud ja kiidusõnu kuulnud- lugenud (sellal, kui kinos "jooksis"), aga mulle ei meeldi sellised filmid, kus on julmust, vägivalda, kõrilõikamist jms. Ütlesingi kaasale, et mina vaatama ei hakka. Toimetasin edasi, ühest silmanurgast piilusin filmi. A. vaatas, kuni avastas, et ta on seda siiski kunagi juba näinud, ja kuna uni hakkas ka peale tikkuma, kobiski voodisse. Telekas jäi mängima. Mina sättisin end mõnusalt diivanile ja... jäingi teleka ette filmi vaatama (ma arvan, et suuresti tänu Johnny Depp´ile). Lõpuni :) Ja kõigele tipuks- mulle meeldis!

Tegevus toimub 17. sajandi Kariibi merel, mil viimast valitsesid mereröövlid ja koloniaalvallutajad. Kui piraatide kapten Barbossa (Geoffrey Rush) röövib kõrgest soost kuberneripreili Elizabeth Swanni (Keira Kinghtley), asub Elizabethi laspepõlvesõber ning temasse jäägitult armunud Will Turner (Orlando Bloom) koos härrasmeespiraat Jack Sparrowga (Johnny Depp ) piigat päästma. Nad kaaperdavad Briti mereväe kiireima laeva HMS Interceptori ja seiklus võib alata. Neid asub jällitama Elizabethi austaja ja Briti mereväe ambitsioonikas kapten Norrington, et iga hinna eest tuua tagasi tüdruk ja röövitud laev. Will ja Jack muidugi ei tea, et nende vastased pole mingid tavalised mereröövlid, vaid needuse mõju all tegutsevad pool-elavad, pool-surnud koletised. Elizabethi veri ja kaelakee võib murda needuse ja nad tagasi inimeste hulka tuua, aga see läheks maksma Elizabethi elu. Algab võitlus salapärasel Isla De Muerta saarel ägedaid mõõgavõitlusi pidavad Will ja Jack üritavad tagasi võita piraatide poolt kaaperdatud Musta Pärli laeva, päästa Briti mereväge ning Elizabethi ja jõuda selgusele neetud aarete asukohas.

P.S Niimoodi olen ma varemgi filmi mitte vaadanud.

Eile õhtul sattusin ühe filmi algust nägema... Õmblesin- kombineerisin oma voodile lina, teleka jätsin taustaks mängima. Pealkiri "Meri minu sees" ei lubanud midagi erilist, sest üldiselt ma ei armasta (kardan?) filme merest, laevaõnnetustest jms. Võib olla kummitavad ikka veel "Titanicu" vaatamise emotsioonid... See selleks.
Antud film oli võrratu, liigutav, südamlik! Teema, näitlejad, ülesehitus, muusika- super! Nautisin täiega. Pisaratega... Nüüd on kahju vaid sellest, et polnud võimalik endale lindistada :(
Täna otsisin netist valmistajamaad ja -aastat ning "avastasin", et veel mõnele on film meeldinud (vaata autasusid):

MERI MINU SEES (Mar Adentro, Hispaania/Itaalia/Prantsuse 2004)

R: Alejandro Amenabįr. O: Javier Bardem, Belén Rueda, Mabel Rivera jt.
Draama.

14 Goyaga, Kuldgloobusega, Oscariga ja Veneetsia filmifestivali Hõbelõviga tunnustatud film räägib 28 aastat halvatuna lamanud Ramón Sampedro võitlusest oma õiguse eest surra. Tegemist on väga elujaatava teosega, mis ei mõju sugugi võltsilt ja ahistavalt. Muide, koduses Hispaanias käidi katoliiklike kirikuisade poolt taunitud teost vaatamas peamiselt kahel põhjusel: legendaarsest vasakpoolsete suguvõsast pärit peaosatäitja hämmastav ümberkehastumisvõime ja et filmi lavastaja on homoseksuaal.

Hispaania menurežissööri Alejandro Amenabari neljas täispikk filmilavastus on tema senistest filmiprojektidest kõige realistlikum ja argipäevasem. Sampedro ei olnud ise füüsiliselt võimeline enesetappu sooritama, sestap taotles mees aastaid Hispaania kohtult luba halastussurmaks. Palve jäeti rahuldamata ja 1998. aastal aitas üks Ramóni sõpradest tal vaevadest vabaneda. Film ei ole seisukohavõtt eutanaasia poolt või vastu, pigem on see mõtisklus üksikisikust, kes ihkab elada, ent kes kujunenud olukorrast tingituna valib surma. Halvatuks jäi Ramón pärast kaljult madalasse vette sukeldumist.