DORIS LESSING
"VIIES LAPS"
on romaan ematundest. Harriet ja David teadsid esimesest pilgust, et nad on teineteise jaoks loodud. Nad asusid sihikindlalt rajama oma kodu, kus pidi olema palju lapsi ja kus kõik sugulased ning sõbrad olid alati teretulnud. Nii läkski, kuni sündis viies laps.

Jah, niimoodi oligi, et see hoopis teistlaadi teos. Lugeda oli hea, põnev, aga teema ise keeruline . Mittetavaline suhe ema ja 5. lapse vahel juba raseduse ajal. Harriet ei suuda loobuda 5.lapsest (miks peakski ema lapsest loobuma?), päästab poja kinnisest asutusest, kuigi ta ei tunne poisi vastu mingit hellust, ja lükkab sellega ülejäänud lapsed oma kodust, perest eemale (kaudselt kui ka otseselt)... Ilus unelmate pereelu laguneb koost.
Emotsionaalse emana sellist raamatut lugeda pole lihtne.
Veel üks asi, mis pani mõtlema: noored ostsid 3-korruselise maja ja planeerisid 8 last saada, selleks piisavalt finantse omamata. Kohe algusest oli teada, et Davidi isa hakkab neid toetama (mis tal üle jäi). Lasterohke pere on tore, aga... Vanavanemad muretsesid koolirahade pärast, võtsid üejäänud lapsed oma perre, kasvatasid nad üles. Aga kes oli selles süüdi?
Meenub ilus plakat Põlva sünnitusosakonna (10a tagasi oli mul õnn seal viibida) seinalt: "Lihtne on isaks saada, raskem on isa olla".