Ott Arder Luule sünnib kus sünnib kui sünnib

KÕIK SEE ON MEIE ELU
trammi- ja kõnniteed.
Kesköine keskustelu,
talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,
sõbrad ja tuttavad.
Võõrad, kes tundmatusse
tänavail tõttavad.

Kõik see on meie elu,
suved ja sügised.
Koltuvad hambad, taskud
tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,
eile ja täna veel.
Ei seda teagi keegi,
kaua ta viibib teel.

KÕIK SEE ON MEIE ELU,
meie valge ja must.
Tule ja mine ja kulu
kuhugi minekust.

* * * * * * * *

KOER POISS METSAS

KOER POISS LÄKS METSA,
RONIS PUU OTSA
JA TEGI KOLEDAT HÄÄLT.

METS KAJAS MÖIRATES VASTU,
POISS NAGU PÜSSIST LASTU
MAHA POTSATAS OKSA PÄÄLT.

* * * * * * * *

PISIKE PUU

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU,
TA ROHETAV VÕRA ON HABRAS JA NOOR,
VEEL NÕRK ON TA TÜVI JA LÜHIKE JUUR,
NII PEHME JA SILE TA ÕHUKE KOOR,
KUID TEMAGI LOODAB, ET ÜKSKORD ON SUUR.

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU
JA KARDAB SEE PUUKE VEEL RAJU JA TUULT.
ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU
JA VAJAB SEE PUU SINU SÕPRUST JA HOOLT!

* * * * * * * *

KÄBI JA KÄGU

KÄBI NÄGI KÄGU,
KÄGU NÄGI KÄBI.
"RIPUD?" HÕIKAS KÄGU.
"KUKUN!" VASTAS KÄBI.

* * * * * * * *

ENNEMINEVIK, TAGUTULEVIK
korralagedapealne
teole tigeda mahalugeja
teada
rukist lõikame, hunti hõikame
sirp on siit, vasar sealne
muu see muidugi iseenese
seada

akrobaatide atribuutika
tõotab tugevaid tõuse
vabalangemist, sissehingamis-
pause
lase lennata ilma vennata-
tema enam ei tõuse
elu õpetab, vikat lõpetab
lause

hangub vagudes oma jagudes
tasa kivise maaga
unenägude piiripragude
saaga
haige pihaga kasevihaga
lavalaudadel võimled
hõimled, higistad, iseendaga
sõimled

* * * * * * * *

Küsimus:
Kas viitsisid kõik neli luuletust läbi lugeda? Miks? :P