Maire Aunaste
Iseennast kuulates

Täitsa hea raamat. Lihtsad lood tavalistest inimestest, tavalistest asjadest, aga panevad mõtlema. Lugeda oli mõnus, aga väga palju ühe õhtuga ei jõudnud, sest loetut oli tarvis "seedida".

Mõni katkend ka:
--- Palusin mõni päev tagasi intervjuu Soome suursaadiku abikaasalt pr. Kaarina Kaurinkoskilt, kes ütles väga kenasti, et kui tahad inimesi enda ümber hoida, siis tuleb neile inimestele ka tähelepanu pöörata... Neile kirju ja kaarte saata, neid mitte ära unustada.--- lk 40

Tunnen, et see viga on minulgi; tihti mõtlen tuttavatele-sõpradele,kellega tahaks rääkida, aga kirjutada-helistada või külla minna.... ei jõuagi. Ma ei ütleks, et aega vähe, aga vot ei jõua. Samas loodan siiski ennast parandada :)

--- Kui oleme oma seitsmetunniselt kalaretkelt ühegi kalata Eero rantšosse tagasi jõudnud- läbimärjad, päikesest põlenud ja rahulolevad-, tean lõpuks täpselt, miks mittehiidlased tulevad ikka ja jälle Hiiumaale tagasi. Siin puhkavad ühekorraga nii ihu, aju kui hing.--- lk 71

Ma pole jõudnud meie pere suvisest reisist kirjutada, aga see katkend tuletas taas meelde, et peaksin. Hiiumaaga on minul tekkinud eriline side.

--- Kohusetunne-pigem on see nagu väike vastik näriline, nagu sügelev koht, mida sündsustunnet silmas pidades ei saa avalikult kratsida. Tahaks, aga ei või. Ja mida rohkem sa teda unustada püüad, seda rohkem ta sügeleb!--- lk 72

Kommentaarid on liigsed :D