KUIDAS ME HANNESEGA teisipäeval operatsioonil käisime. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et pimesool, sapipõis, adenoidid on täiesti mõtetu last inimese organismis. Haiged kurgumandlid ka. Ma kannan üht-teist veel kaasas, enamusest olen lahti saanud. Abikaasal pole 1. ja 4. Mis siis lastestki tahta?
H. nõrkadeks kohtadeks on nina ja kurk, viimasel aastal on nohu nohu otsas, üks lõputu ring, nii me sügisel võtsime ette ja lasime natuke rohkem tervist uurida. Kaks kurgu-jm arsti arvas ühtemoodi, et mandlid on päris hädised (paar mädast angiini on lapsel olnud). Mis neist kaasas tassida! Saime opiaja -5 kuu pärast aprillis. Ok.
Talv oli tänavu tõeline viiruste-paradiis. Mõned helistamised. Saime uue aja- vaheajal, märtsis. Väga hea, ei pea (eriti) koolist puuduma. Eelmise nädala neljapäeval kuulsin H-st köhatamas, reedel ka mõned köhimised. Nädalavahetusel hoidsin poisil silma peal, et ta juurde ei külmetaks, uuesti haigeks ei jääks. Ok.
Saabus teisipäev. Äratasin poisid 6.45, ruttu riidesse ja lasteaia poole sõitma. J. oli väga mõistlik, seletasin, miks nii vara pidime tulema ja et 15 min peab olema nö valverühmas (kuni oma kasvataja 7.30 saabub). Paraku oli ta 1. laps ka võõra kasvataja rühmas ja siis järsku muutis J meelt- tahtis meiega kaasa tulla. Hakkas nutma, valjult, ikka korralikult nagu talle kohane :S Meil H-ga polnud aega jääda, lohutamine ei aidanud- tuli lihtsalt minema kõndida. Kasvataja jäi lohutama, aga kisa kostus õue (rühma pesemisruumi aken oli lahti), lasteaeda saabuvad rühmakaaslased vaatasid ehmunult akende poole. Palusin neid sõpra J-t lohutada :)
Kell 7.20 ootasime juba registratuurijärjekorras, olime vist viiendad. Paberite täitmine, 3.korrusele minek. Veel 1 paber (anestesioloogile), haiglariided selga, omad asjad kappi. Istusime ja ootasime. Hannes köhis paar korda. Ootasime ikka veel. H. käis kaalul. Kõrvalistuvale poisile pandi kätele tuimestavat kreemi. Õde kutsus meid op.blokki, kus anestesioloog kuulas H.-t, rääkis, et köha korral tehtava operatsiooniga suureneb tüsistuste võimalus (nt kopsupõletik), riske on rohkem. Siis tuli ka arst, kes vaatas poisi üle ja arvas samuti, et sel päeval tuleb op ära jätta. Nojah... Tegelikult kahju, et ära jäi, aga ju siis pidi nii minema.
Vahetasime riided, läksime uuesti registratuuri ja saime uue aja- 2 kuu pärast maikuus. Eks ole. Samas ma loodan, et sel ajal on meil ilus kevad käes ja pisikuid ei siiberda.
9.30 istusime juba autos ja mõtlesime, mis selle kena päiksepaistelise päevaga peale hakata. H-l oli loomulikult hea meel, et niimoodi pääses, samas teab, et kunagi siiski... Aga siis on osa asju (ja tegevusi) juba ette teada, pole enam nii hirmutav :)
Päev kujunes lõpuks taas lasterohkeks: minu 2 (J. tõime enne lõunauinakut koju) + 2 sõpra, kes pidid muidu suure- Martiniga jääma. Hea oligi, et nii läks, sest Martin ei tundnud ennast üldse hästi, ülejäänud päeva magas ja jõi teed ning õppis järgmise päeva kontrolltööks.

Aga miks ma nii pikalt- laialt haigustest, tervisest, haiglatest kirjutan? Tavaliselt sellistel teemadel eriti ei räägita. Mina arvan, et ajaloolise tõe huvides peab ka sellest rääkima. 20- 30-40 jne aasta pärast on päris huvitav lugeda.