Selleks korraks haiguste-periood loodetavasti möödas. Üle-eelmises postituses sai antud ülevaade, kuidas meie perre saabumas stabiilne olukord, aga see polnudki veel kõik. H. palavik andis väga pikalt märku: ei tahtnud kuidagi järgi anda, nii et poiss puudus koolist lausa 10 päeva. Oh, kuidas tahaks loota, et kuu aja pärast hakkab poeg kosuma ja angiinidest- nohudest üle saama ("ootame" operatsiooni).
Ja minulgi oli eelmisel nädalavahetusel "õnne" haige olla. Nii sandina pole ennast ammu tundnud :( Palavik ründas järsku ja seljatas mu voodisse... Mäletan vaid seda, et 15.02, reedel praktiliselt kogu päeva magasin (poisid, tublid mängisid kahekesi, ja lasid mul rahus olla), vahepeal koperdasin wc-sse või jooma. Laupäeval suutsin ärkvelgi olla ja oma perega suhelda, paarile sünnipäevalapsele saatsin sõnumi- võrreldes reedega ikka hoopis võimekam :p Ainult A. suutis viirusest puutumata jääda, aga ta suurem osa Tartust eemal ka.