PEIPSI ÄÄRES
Pühapäeval tegime (a, J, H, M, KE, L) ühe lühikese reisi "Tunne oma kodumaad" alapealkirjaga "Peipsi ääres": Tartust läbi Vara ja Koosa Varnjasse. Oh seda 11 km pikkust kruusateed küll: valisin kiirust, sõidurada, aga ikka rappusime mis hirmus. Ainus parem lahendus oleks seda teed mitte sõita! Põnev oli läbitavaid asulaid (Varnja, Kasepää, Kolkja) vaadata; nägime inimesi, üksteise kõrvale lükitud maju (majapidamisi), mis meenutavad natuke Setumaa hooneid. Oma silmaga sai kaetud poole meetri kõrgusi sibulapeenraid, tee ääres kuivasid varikatuse all juba mõned "sibulapatsid". Kolkja sibula-kala restorani kahjuks ei saanudki, sest söömiskoht oli reserveeritud. Peamine üllatus sellest kolmikkülast (külaks nimetamine tundub kodusem) oligi asetus, sest kahe esimese küla tänav oli nö ühe poolega: vasakul majad ja paremal Peipsi järv, Kolkjas olid majad kahel pool teed. Huvitav oleks teada Kasepää tänava pikkust , fantastiliselt pikk oli ta küll ja lõppes Kolkja asula algusviidaga.
Alatskivil käisime poes, millest ostetut hakkasime manustama lossi juures piknikul. Lastel oli
liikumisruumi lossi juures ja orus. Seejärel autole hääl sisse ja Kallastele. Oh mis ilus merevaade linna keskväljakult paistis! Tegemist siiski Peipsi järvega, mis väga tugevat muljet avaldas. Iseenesest mõistetavalt läksime alla kaldale lastele ilusat järve näitama. Liiv oli tuline, seepärast tuli loomulikult jalgu jahutada, ja siis said mõned riided täiesti juhuslikult märjaks, ja niimoodi olid 4 last lõpuks pesuväel sooja järvevett nautimas. Ilus ja soe. Jaks hakkas jälle oma "ujumiskunsti" näitama, pidin paar korda päris suure ehmatusega tema juurde sööstma (seelikusaba vettpidi taga tolgerdamas). Miks me ei taibanud ujumisriideid kaasa võtta?
Ujumine-sulistamine oli reisi "põhinael" :D
Ja niimoodi natuke väsinuna hakkasimegi kodu poole liikuma, 3 põngerjat magusasti magamas :)