9.mai 1987, laupäev.

Täna viisime Maiega jälle pärja kalmistule, käisime ta vanaema ja vanaisa haual ning Valduri (paar aastat vanem klassivend, kes hukkus liiklusõnnetuses) haual ka. Kodu poole kõndisime jutustades. Maiega sai just hüvasti jäetud, kui kohtasin Andres L, kellega sinka-vinka jalutades jõudsin u 13 koju. Tema on igatahes uue eluga väga rahul ja nimetas meie kooli "hullumajaks".
Kodus panime puid riita.
Kesklinnas platsil mängib ansambel ja rahvast on seal palju. Maie tantsib vist oma kavaleriga, ka Alli lubas oma poisiga minna.
Klassijuhataja ei taha, et ma läheksin eesti keelt õppima, ja eriti veel õpetajaks. Nüüd hakkangi arvama, et ju ma siis ei sobi. Või ei saa ülikooli sisse. Ei ole mingit tuju tänase, eilse ja homse päeva pärast. Haletseda ei taha, sest see ei aita.
Homme on spordivõistlused, ka mind pandi jälle nimekirja. Ausõna, mille jaoks?! Niikuinii olen viimaste seas... (need olid väikese kooli võlud ja valud)