INNINE OM ILMAH ESSÜNÜ´, PRAEGUNÕ OM PARHILLA KÄEH. Pole üldse mahti kirjutada; õhtuti olen päris väsinud, nii et arvuti taha ei jõuagi. Kuigi töö pole konti murdev, vastupidi- vägagi meelepärane ja meeldiv. Nii et seni pole ma pidanud oma valikut kahetsema :)
Ilm on paar nädalat juba päris kevadine: öösiti paar miinuskaadi, päeval kuni 16 kraadi. Täitsa mõnus soe, loodus tärkab, lilled rõõmustavad oma õitsemisega, lõokesed lõõritavad... Lausa fantastiline! Pesu kuivab õues mõne tunniga. Aga juba mõned päevad leiab vannitoast ämblikuid, keda transpordin ettevaatlikult trepikotta, et poisid saaks pesemas käia ;) Ämblike tihenenud liikumine viitab vihmade tulekule, ja seda lubab ka ilmaprognoos. Seda oligi arvata, et ega märtsikuine soojus püsima jää.
Möödunud nädal oli väga kirju: ilus südamlik sündmus -ühe pisikese tüdruku- minu ristitütre 2. sünnipäev , samal päeval aga lahkus sõtse Anne, kel vanust oli siis 82. Viimase kurva sündmuse jätk oli neljapäeval, mil kell 8 oli kodunt ärasaatmine, kell 9 teenistus kirikus ja peielaud kell 13. Tartu poole tagasi liikusime aga kolmekesi, sest võtsime palavikus (ja mingi põletikunäitajaga- 12 asemel 247 ) isa kaasa ja toimetasime ta (taas) Maarjamõisasse. Kolm tundi ootasime vastuvõtus, isale tehti samal ajal hapnikule ja tilgutile lisaks igasugu proove, pilte (röntgen, kompuuter). Meie teritasime kõrvu ja püüdsime isa puudutavat infot endale arusaadavaks mõelda. Lõpuks saatsime ta palatisse.
Me Maretiga väljusime neljapäeval kodunt kell 6 ja koju jõudsime 21, mõlemad läbi kui läti rahad. Lapsed-isad said väga edukalt meieta hakkama. Meie väsimus küündis aga otsaga reedesse, mille lõpetasime Andrese õnnitlemise ja veiniklaasikesega.
Laupäev oli mõnusalt tegus Valdide suvekodus, igaühele leidus tegevust ja füüsilist koormust. Mina otsustasin oma toorele jõule rakendust anda ja langetasin puid (ok, tegelikult harvendasin ja võtsin maha ilupõõsaid), lapsed jooksid ringi, sõid hapuoblikaid, mängisid liivakastis, sõitsid ja sõidutasid teisi käruga, lõhkusid mädanenud aeda (täiesti lubatud tegevus), mis osutus Hanneselegi üpris tõsiseks katsumuseks (polnudki nii pehkinud). Väga meeldiv ühisüritus, ühesõnaga!
Ja veel- taas tõdesin, kui tugev side on mul õega, kui hea klapp ja teineteisemõistmine meil on. Võimas tugi, ja seda ei väsi ma kordamast!