MIDA KÕIKE KASULIKKU LEIAB
netist:
Tartu Ülikooli füsioloogiainstituudi vanemteadur Sulev Kõks teab hea tuju retsepti ja on ilmselt endalegi selle välja kirjutanud.
Ta pole kade seda teistegagi jagama: kui teil on halb töö, halb ülemus ja te saate väikest palka, ärge rikkuge oma pideva mossis olekuga ka teiste päeva ära. Teil on alati kaks valikut: kas lepite olukorraga ja hakkate naeratama, nii et endalgi läheb sellest tuju heaks, või muudate oma elu.
«Võtke süda rindu ja julgege muutuda – tehke seda, mis teid tõeliselt vaimustab, ärge kartke väljakutseid,» kinnitab Kõks. /---/
Kõik teavad, et silmavärv, kehakaal ja pikkus on geenidega paika pandud. Tegelikult on sama lugu närvisüsteemiga – geenid panevad paika, milline on laias laastus inimese iseloom.
Just selle uurimisteema eest pälvis Kõks presidendi noorteadlase preemia – ta avastas geeni, millel on väga oluline roll depressiooni tekkimisel.
Eks ole täiesti kosutav lugeda, et kaaluprobleemid on juba "sisse kodeeritud" ja hea isu geenidega kaasa antud.... Ma ei saa aru, miks siis mu lapsed on söögi suhtes nii valivad.... Pole neid geene? Toitude valik on hoopis teine (külluslik) kui meie ajal? Ema (st mina) ei oska süüa teha (laiemas mõistes)? Ma oleks hiiglama õnnelik, kui pool minu söögiisust läheks lastele- kõigil oleks kasulikum :)
Võtke süda rindu ja julgege muutuda- see meeldis mulle ülekõige! Palju mul seda julgust on, vot see valmistab probleemi... :) Tihti olen arutlenud omaette või lähema inimesega muutumisest/ muutmisest, aga tihti jääb teostus millegi taha. Pereinimesena, lapsevanemana on ühed piirangud, töökoht paneb omad raamid, julgust jääb vajaka, pole sobiv aeg.... oijah, teiste arvamus- sellest ei pääse üle ega ümber...
Küsiks nüüd minu blogi lugejatelt:
netist:
Tartu Ülikooli füsioloogiainstituudi vanemteadur Sulev Kõks teab hea tuju retsepti ja on ilmselt endalegi selle välja kirjutanud.
Ta pole kade seda teistegagi jagama: kui teil on halb töö, halb ülemus ja te saate väikest palka, ärge rikkuge oma pideva mossis olekuga ka teiste päeva ära. Teil on alati kaks valikut: kas lepite olukorraga ja hakkate naeratama, nii et endalgi läheb sellest tuju heaks, või muudate oma elu.
«Võtke süda rindu ja julgege muutuda – tehke seda, mis teid tõeliselt vaimustab, ärge kartke väljakutseid,» kinnitab Kõks. /---/
Kõik teavad, et silmavärv, kehakaal ja pikkus on geenidega paika pandud. Tegelikult on sama lugu närvisüsteemiga – geenid panevad paika, milline on laias laastus inimese iseloom.
Just selle uurimisteema eest pälvis Kõks presidendi noorteadlase preemia – ta avastas geeni, millel on väga oluline roll depressiooni tekkimisel.
Eks ole täiesti kosutav lugeda, et kaaluprobleemid on juba "sisse kodeeritud" ja hea isu geenidega kaasa antud.... Ma ei saa aru, miks siis mu lapsed on söögi suhtes nii valivad.... Pole neid geene? Toitude valik on hoopis teine (külluslik) kui meie ajal? Ema (st mina) ei oska süüa teha (laiemas mõistes)? Ma oleks hiiglama õnnelik, kui pool minu söögiisust läheks lastele- kõigil oleks kasulikum :)
Võtke süda rindu ja julgege muutuda- see meeldis mulle ülekõige! Palju mul seda julgust on, vot see valmistab probleemi... :) Tihti olen arutlenud omaette või lähema inimesega muutumisest/ muutmisest, aga tihti jääb teostus millegi taha. Pereinimesena, lapsevanemana on ühed piirangud, töökoht paneb omad raamid, julgust jääb vajaka, pole sobiv aeg.... oijah, teiste arvamus- sellest ei pääse üle ega ümber...
Küsiks nüüd minu blogi lugejatelt:
- Kui palju oled sa julgenud muutuda?
- Mida oled muutnud (sihilikult)?
posted by Anneli at 2:50 PM
3 Comments:
Kõksi lähenemine on üllatavalt taoistlik:)
1. Täpselt nii palju, kui saab ja täpselt nii vähe, kui vaja.
2. Kõige raskem oligi muuta end pidevalt muutuvaks (seesmiselt muidugi). Et kus on kuldne kesktee "tuulelipuks" olemise ja tuima puusliku vahel.
Üks asi veel - kui sa juba arutled muutumise üle (mitte mõtteis vaid kirjalikult), siis nõnda sa juba muutudki. Isegi kui kardad. Igasugused manitsejad loevad ju epistlit, et eksida saab mõttega, sõnaga ja teoga. Aga samamoodi saab muutuda (näiteks paremaks). Algul mõttes (märgime sulle linnukese), siis sõnas (on nüüd ju ka olemas), siis teos - aastalõpp on lähedal, miks mitte uuel aastal kusagilt otsast tasakesi alustada?:)
Tänan, Krista! :)
Post a Comment
<< Home