MINEVIK JA OLEVIK
Kõhklused ja kahtlused on nüüdseks ununenud. Olen ülimalt rahul ja rõõmus, et selline reis sai ette võetud. Kõik sujus ja möödus nii fantastiliselt, et mul ei jätku kirjeldamiseks sõnu :)
Niisiis õekesega sammusime laupäeval, 14.07.07 sammud üle piiri, läbi kahe piiripunkti, nats mäest üles - ja olimegi sünnilinnas. Ümbrus oli tuttav, samas natuke ununenud ja kohati ka võõras; teekond ning vahemaad tundusid kuidagi lühemad kui vanasti :P
Viimasest käigust lapsepõlve-linna oli möödunud 7a, loomulikult on selle ajaga üht-teist muutunud, õnneks ka paremuse suunas. Kloostris oli nagu ikka ilus ja rahulik, väljaspool märkasime, et kraavikaldad- teeveered on rohtu kasvanud. Kloostri ümbrusse on tekkinud ilusaid maju (uusi ja ka renoveerituid), endine leivakombinaat on linna üks kaunemaid hooneid- need kõik kloostri omad. Raamatupoes on nüüd apteek, nõudepoes autoosad, muusikakoolis kauplused ja firmaruumid, kinos ka midagi muud....
Kodumaja vaatama ei läinud- selles olime Maretiga ühel nõul.
Pärast u 5-tunnist linnas tiirutamist läksime ööbimiskohta (klassivenna kodu), kuhu hakkaski kogunema meie klassi rahvast. Lõpuks oli meid 7 + 2 külalist (Maret ja Ene)= väga lõbus seltskond ja ekstra mõnus olemine, mis tugevamatel (mhm, nali muidugi) kestis 3ni öösel. Käisime läbi sellise teekonna, et ei usukski :) Magama minnes tundsin, et nimmepiirkond sai tugeva koormuse osaliseks (millal ma viimati nii palju kõndisin?)
Hommikul võtsime ette Mõla, mis on üks kaunemaid kohti. Minu vanavanemad ja vanavanavanemad on sinna surnuaeda maetud, mõlapäev oli mu lapsepõlve ja noorusaja iga-aastane kindel sündmus. Ilm oli hea, kuigi hommikupoole sadas vihma (teisiti pole mõlapäeva võimalik ettegi kujutada).
Ma loodan, et nüüd sai mu hing natuke rahu.